Nädala kaja: Dorian Gray portree

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Marianne Loorents

Ma ei ole nautinud mitte kõiki raamatuid, mida elu jooksul lugenud olen. Nii mõnigi neist on mu silme alt läbi libisenud, tagantjärele mõeldes ei teagi, miks. Kuid Oscar Wilde’i lugu igavest noorust, ilu ja lõbu janunevast noorest mehest on jätnud minusse kustumatu jälje. See ajatu vaade inimese süngetesse tungidesse ning tegeliku olemuse varjamisse tuleb mulle aeg-ajalt ikka meelde.

Dorian peitis oma oopiumiurgastes ja orgiates kalestunud näo ja hinge maali sisse, kattis palakaga, lukustas pööningukambrisse. Tema enesekesksusest sündinud teod tõid ümbritsevatele palju kurbust ja pisaraid.

Tänapäeva Dorianide sündi saab jälgida valimiste ajal. Veatud fassaadid, siledad pildid ja maailmaparandust kuulutavad loosungid. Valimisvõitlus käib täies hoos. Kõnnin pea iga päev mööda ühest Rakverre Pikale tänavale sisse seatud “laundzist”, kuhu möödujaid kohvile kutsutakse. Sees paistavad istuvat igavlevad onud, kohvijoojaid ei näi olevat. Ikka mõtlen, kas inimestel kesk argipäeva tööl ei ole vaja olla. Aga olgu.