Isamaa värv ja pale

Keio Soomelt
, pedagoog ja koorijuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keio Soomelt
Keio Soomelt Foto: Arvet Mägi

Olen juba pikemat aega tundnud, et minu jaoks loomulikku isiklikku rahvuslust üritatakse kaaperdada. Olgu siis teeäärsete loosungitega kõige eestimeelsemast erakonnast või väljaütlemistega, mille kohaselt kõik tolerastid on reeturid ja kodumaa müüjad. Üha keerulisem on oma peas vastu seista sellisele mustvalgele maailmakäsitlusele.

Olen veendunud, et ühiskondliku arengu mootoriks on rahulolevad ja õnnelikud kodanikud. Samuti olen kindel, et rahulolu ei saavutata vastandumisega. On kummaline, et mõningad ennast “kõige Eesti-meelsemateks jõududeks” nimetavad ühendused tegelevad ­peamiselt vastandumise ja välistamisega. Ma ei suuda võtta tõsiselt ­rahvuslust, mis välistab heade koostööpartneritena automaatselt teatud osa kodanikest. Tõsi, õnneks mingit ametlikku seisukohta selles välja pole öeldud, kuid kõikvõimalikud arvamusavaldused ja kommentaarid on enam kui kõnekad.

Rahvuskonservatism on kahtlemata väga oluline ja vajalik osa poliitilisest debatist ning olen veendunud, et ka rahvuskonservatiividele on koht päikese all. Iseasi, kas selle koha otsing peab olema sedavõrd lärmakas, kohati lausa brutaalne. On normaalne, et ukse maha lõhkumisele järgnevad teravad reaktsioonid. Koputa ja Sulle avatakse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles