Oti ja Sokikese pinumaa ja põllulilled

Signe Torma
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oti ja Sokikese pinumaa ja põllulilled.
Oti ja Sokikese pinumaa ja põllulilled. Foto: Signe Torma

​Niisama laisalt nagu triibusokipaar pesunööril, kõlkus Sokike õunapuu varjus võrkkiiges ja näris rohukõrt. Soe suvi oli kätte jõudnud. Juba ammu polnud Ott köögis pliidi alla tuld teinud ning kuuma kakao asemel jõid sõbrad omatehtud rabarberimorssi.

Sokikesel oli just tukk peale tulemas, kui ta Oti hüüde peale ärkvele võpatas. “Sokike! Mis sa arvad, kui läheks oma teevarusid täiendama?” Ott ladus parasjagu pinumaal puid ja oli seljasirutuseks pingile istunud. Pinumaal meeldis Otile väga. Puude lõhkumine ja riita ladumine olid Oti lemmiktegevused mitme teise lemmiktegevuse seas. 

Varakevaditi kiikas ta välistrepilt kärsitult suure paju poole. Oli ju vaja veenduda, kas seljatoega pink ja puulõhkumise pakk on juba nõuks võtnud lume alt välja sulada või mitte. Ning kui see oli sündinud, käis Ott oma pingi peal istumas, oodates naabrimeest puukoormaga. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles