Narkomaani(a) samm on hiiliv

Räägime uimastitest. Foto: shutterstock.com

Sõna “narkomaania” tekitab inimestes üldiselt ebameeldivaid tundeid. Selle taga on mingi maailm, kuhu me nina toppida ei taha ja millele ei mõtlegi, sest meil pole sinna asja. Kuid see eksisteerib, ja üsna lähedal. Nii võib hoopis tema nina meie ellu torgata. Üks uudishimuhetk. Üks lapsik soov kuuluda kampa, näidata külma verd. Üks julgustükk – ja kõik võib olla kaotatud.

Niisiis: me peame rääkima narkomaaniast. Peita pea liiva alla ja teeselda, et seda pole – see ei ole pääsetee. Sest narkomaania levib. Ka Lääne-Virumaal.

Kuidas sellega võideldakse ja püütakse tagada, et meie lastest ei saaks uimastitarvitajad? Ja mis saab neist, kelle puhul ennetustöö on ammugi üleeilne päev?