Mina otsin ja sina otsid ...

Mare Rossmann. Foto: Erakogu

Peagi saame teada kõigi nende inimeste nimed, kes oktoobrikuus toimuvatel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerivad. Küllap vaatavad nimekirjadest vastu vanad tuttavad nimed, kõik tublid inimesed ja loodetavasti ka puhtad kui prillikivi. Võimule pürgimine pole patt. Ja seda ei pea häbenema. Küsimusi võib tekitada vaid see, mille nimel keegi seda teeb.

Vene ajal oli lihtne. Valimisi polnud, oli vaid hääletamine. Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind maakooli õpetajaks ja koolimajas oli valimisjaoskond. Nimekirjas oli mitu inimest, kel perekonnanimeks Tilk. Natuke enne uste sulgemist selgus, et üks tilk oli veel tilkumata. 

Tilgutasime ta siis ise valimiskasti. Ja siis ta tuli, tugeva auru all, ja teatas: “Mina olen Juhan Juhani poeg Tilk ja soovin hääletada.” “Aga teie juba päeva ajal käisite,” ütlesin mina. “Võibolla tõesti. Ega sa ei mäleta, kelle poolt ma hääletasin?”  “Loomulikult mitte, meil on salajane hääletamine,” vastasin mina.