Ah tõesti. Ka sina, A ... P ja R. Imestan sel suvelõpul üha uuesti valimisplakatitelt vastu vaatavate inimeste puhul. Kaunid ja mõnikord nii-nii ideaalseks tuunitud – Botoxi-nire oleks justkui peenelt end süstla igast tilgast viimsessegi kortsu imenud. Kui veatu ... ja ütlemata igav.
Fotodel suurt plaani armastava inimesena ei saa ma neist persoonidest teada ... vähimatki.
Isegi nimed, pean ütlema muiates, on läinud omaniku näo alt nihkesse. Äkki on see taotluslik? Et tekitada ründeliine – sotsiaalmeedia uudisvoos hakkavad need näod-nimed elama ühtäkki oma elu, neist vesteldakse, nende üle imestatakse, neid jagatakse. Mõistetakse ehk sedagi, et kuidas, kurjam küll, on meid osavalt ninapidi veetud. Jälle, nagu ka K-kohukese ja muu säärase kraami puhul.
Lehmakommid, tikutopsid, õhupallid, kondoomid – vaikselt, kuid kindlalt hakatakse meid kotti ajama. Reklaami(äri)mehed on nii kadedusttekitavalt nutikad, lausa geniaalsed, nii et me joome nende karikaist mõnuga.
Oleme justkui lambakari, kes sammub imelise vilepilli harmoonilise kõla järel.
“Tunnetajad on jäänud tukkuma ja mõtlejad mõnulevad eimillegi leemeliudade kohal.” Andeka Artur Alliksaare luuleread võtavad minu jaoks kokku tänases lehes ilmunud linnapeakandidaatide ärategemise vaeva- ja rõõmuhõngulised vastused. Sära, särts ja ideed. Ärategemise isu ja julgus. On seda ikka piisavalt? Või nagu ütles üks neist, et meeriks saades istub kõigepealt ja tänab mõttes neid, kes temaga on. Teine, näed, võtab toru ja laseb kesklinna mullavalli ära viia. Teod! Zen! Uus ja vana. Vali ise.
“Oh, jälle,” ahhetan, kui telefon annab piiksatades teada Euroopat tabanud terrorirünnakutest. Olgu õhtu või hommik, süütuid hingi tiksub sadade kaupa “ootamatute” rünnakute ohvristatistikasse. Jah, ma imestan. Veel. Õnneks.
Õnnetuseks ei taha ma, kes pole terrorismi kogenud, uskuda, et see on uus normaalsus. Reaalsus küll. Lennujaamad on muutunud relvahoidjateks ja turismilõksud ärevuse ning ängi majadeks. Enam ei plahvata pommid, tapariistaks on rammivad veoautod, igast supermarketist hangitavad noad aina välguvad. Looja karja saatmise relvad on lausa argised.
Täiesti tavalisel reedel toimunud pussitamine Soomes oli liiga lähedal, et mitte äratada. Õndsalt loota, et seda meiega ei juhtu, ei tasu. Nii nagu uskusime kord, et koolitulistamist Eestis ei tule. Täna me juba teame.