Mida kogeb inimene, kelle juhitavale ettevõttele laekub aastas sadu või isegi tuhandeid abi- ja sponsorluspalveid? Kust jookseb piir, mida ületades muutub palve labaseks väljapressimiseks?
Sponsori elu: tuhanded taotlused, õnneotsijad ja solvumised
15. september 2017, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtja iga minut on arvel. Aega on vähe, kuid töid-tegemisi otsatult. “Täna on mu ees kaksteist rahataotlust. Ilus. Tavaliselt ei jõua ma ise kõigiga tutvuda, vaid sekretär vaatab läbi ja siis on kohe selgem pilt. Ma lihtsalt ei jõua – see tõmbab tähelepanu ja mõtted põhitöölt ära,” räägib OG Elektra rajaja suurettevõtja Oleg Gross. “See on väga väsitav ja eelkõige just psüühiliselt koormav.”
/nginx/o/2017/09/14/7101171t1h5695.jpg)
Ta märgib, et ei ole kunagi kokku löönud ega näe isegi suurt mõtet rehkendada, kui palju on OG Elektra või ta isiklikult enam kui veerand sajandit väldanud ettevõtte tegutsemise jooksul mitmesugustele organisatsioonidele õla alla pannud või eraisikuid toetanud.
“Maailmas ei jätku kunagi nii palju raha, kui on abivajajaid ja raha tahetakse,” lausub Gross.
“Raha küsijaid on seinast seina alates hädas inimestest kuni pidutseda tahtjateni välja. Viimastele tahan küll südamele panna, et sellisteks asjadeks ei ole üldse sobilik raha küsida, sest väga palju on neid, kellel on tõsine häda ja abi jääb saamata. Pidu võib jääda pidamata, kuid hädapärased kulud on hoopis teine lugu.”
Oleg Gross ütleb, et ettevõtte esimene eelistus on spordi toetamine, et Eestis kasvaks peale tugev noor põlvkond. “Haridust me otseselt mõjutada ei saa, kuid sporditegevusele kaasa aidata ja selleks inimestele rohkemaid võimalusi luua saame küll,” räägib ta.
“Üks põhjuseid on selles, et olin ise noorena väga sportlik, ja teine, et lapsed valisid sporditee. Tütar [Gea Gross] on olnud Eesti noortemeister lauatennises ja poeg [Georg Gross] mitmekordne Balti riikide ja Eesti meister autorallis. Need on alad, mida ma olen toetanud ka selle mõttega, et lapsed on nendega tegelenud. Samuti toetan kindlasti alasid, mida kunagi ise tegin – maadlust ja raskejõustikku.”
Nooruses maadlejana NSV Liidu meistersportlase tasemele jõudnud Oleg Gross lisab, et ei vaata ainult seda, millega tegeletakse, vaid püüab märgata eeldustega noori, kelle puhul on näha läbilöömisvõimalust. “Paljud on küsinud, kuidas ma tabasin ära toetada [Ott] Tänakut. Olen vastanud, et siin polnud midagi ära tabada, sest ta oli Eestis kõigist pika puuga kiirem. Oleks ikka väga rumal inimene, kes seda ei oleks tabanud.”
Ettevõtja lausub, et ehkki ta hindab oma ärivaistu heaks, ei tulnud tal mõttessegi autoralli MM-i tipptegijate hulka tõusnud sõitja toetamisest kasu lõigata. “Ma ei arvanud, et selline reklaam oleks kõige suurema tootlikkusega, kuid täna võin kindlalt öelda, et Ott Tänaku toetamine on tulnud meie ettevõttele väga kasuks ning oleme saanud pildile ka maailma tasemel,” kõneleb ta. “Sajad ja sajad inimesed on tulnud mulle isiklikult ligi, pistnud käe pihku ja öelnud, et Gross, nüüd ma käin su poes ainult sellepärast, et Tänakut toetad.” Ettevõtja kinnitab, et järsult kasvanud käivet peegeldavad ka tänavused majandusnäitajad.
Ärimehe ütlusel ei ole OG Elektra rõhunud kunagi sellele, et ettevõtte reklaam või logo oleks toetatavate projektide puhul esiplaanil. “Me pole seda isegi Tänaku projektis eriti taga ajanud,” märgib ta. Ralliässa sponsimine on Oleg Grossi sõnul projekt, mida ei saa võrrelda teistega ega asetada nendega ühte patta. Tegemist on siiski reklaamitehinguga, mis aitab luua ettevõtte kuvandit ja ka midagi tagasi tuua. “Kui reklaam Ott Tänaku kaudu ei ole ettevõttele kasulik reklaam, siis ma küsin, milline veel. Siin ei tohiks samuti tekkida mingit küsimust ei maksuametis ega maksuameti taga.”
Andeka eduka sportlase toetamine on ettevõtjale siiski vaid sponsoritegevuse üks väljapaistev osa, niinimetatud igapäevased toetused, mida eraldatakse ühele või teisele mingil kindlal otstarbel, jäävad enamasti märkamatuks. Küsijatelt saabub keskmiselt kümme avaldust päevas. “Aasta peale tuleb kolm tuhat kindlasti,” nimetab Gross.
Ta rõhutab, et toetama peab, kõnetades eelkõige suuremate võimalustega firmasid ning eraisikuid, et nad andekaid noori märkaksid ja aitaksid. “Toetuse küsimine ei tohiks samas muutuda väljapressimiseks, millega lihtsalt kombatakse, kas kuskilt midagi saab,” räägib Oleg Gross. “Tihti saadetakse sajale firmale meilid laiali lootuses, et äkki keegi kogemata kobistab. Raha küsijate hulgas on tihti selliseid, kes panevad taotlusele peale vale firmajuhi või firma nime. Küsija peab endale aru andma, et ma ei istu kuskil soojas vannis, šampuseklaas käes, igavledes ja mõeldes, kuhu raha panna. Äriettevõttes on ikka põhiline igapäevane ettevõttega tegelemine ja sellele kasumi teenimine. Sinna peaks minema iga juhi energia sajaprotsendiliselt. Sellised küsijad aga reeglina võtavad energiat. Sa võid olla teinekord ka halvemas tujus, sest viis küsijat ootab järjekorras, kuid tööasjad on pooleli, ja kui siis kellelegi vastu näppe annad, kiputakse selle peale solvuma.”
Grossi sõnul on tegemist väga delikaatse teemaga, mille puhul tuleb enne taotluse teele saatmist põhjalikult järele mõelda. “Ma tunnen teinekord ise piinlikkust, et ei suuda anda, aga ka küsija peaks tundma piinlikkust,” manitseb ettevõtja. “Tegelikult on koormus, mis raha küsimisega kaasas käib, tappev. Mõistan, kui küsitakse nõuandeid või omatoodangut, aga sisuliselt tahetakse ikka finantsabi. Ent ettevõtted ei saa kõiki rivitult abistada, sest sellega kaasneb erisoodustusmaks ning seetõttu heateo tegemine nii lihtne ei olegi. Iseaasi muidugi, kui võtad oma taskust ja annad, aga ka isiklik tasku pole põhjatu ja kõigil on omad vajadused.”
Oleg Gross ütleb, et tegelikult on inimesi, kellel võimalused lubaksid aidata, palju, kuid kõik ei kipu seda tegema. “Näen ka enda ümber inimesi, kellel on raha küll, kuid kes põhimõtteliselt ei anna mitte kunagi mitte ühtegi penni. Neid inimesi on väga palju ja nad ei hakka silma, sest saadavad kõik küsijad kohe pikalt,” kõneleb ta.
Üheks Oleg Grossi südantsoojendavamaks ja suuremaks ettevõtmiseks on olnud Kehala autospordikompleksi arendamine. “Kehalasse olen ma pannud oma hinge ja jõu. Tegelikult ei ole see mitte ühestki asendist mõeldud kasuteenimise projektina,” räägib ta. Kasusaajateks on seal Grossi ütlusel eelkõige tulevased autosportlased, kellel võimaldatakse sümboolse tasu eest või sootuks tasuta oma oskusi arendada. “See on üks koht, kuhu me pidevalt panustame ja teeme kulutusi,” lausub ta. “Mõte on ikkagi tuua noored tänavalt ära, et neil oleks võimalik suunata oma energia õigesse kohta – sõita ennast tühjaks radadel, platsidel ja väljakutel, kus ei kaasne ohtu teistele liiklejatele. Lisaks on neile Kehalas abiks kogenud juhendajad või vanemad sõitjad.”