Juhtkiri: siis, kui sünnib teatriime

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

On või ei ole meil Rakveres selle kultuuriasjaga hästi, on ilmselt lõputu vaidlus ja tõde oleneb paljuski sellest, millise nurga peal vaataja seisab. Kuid vaielda ei saa selle üle, et Rakvere on jätkuvalt äge teatrilinn, ning see sai kinnitust ka reedel, mil Rakvere teater oma uue hooaja avas.

Teatri avapeol oli rõõm näha, et siia on saabunud hulk uut noort energiat Viljandist. Vastsed teatrikooli tudengid pakatasid tegutsemislustist ning see paistis silma ka esietendusejärgsel peol kinomajas. Väikeses Rakveres peab teatrit hoidma, julgustama ja hindama, sest see on üks oluline “maamärk”, mis ei lase meil päriselt provintsistuda.

Ehkki sel hooajal pole enam pärispalgal Üllar Saaremäe, on tagasi Peeter Raudsepp ja Urmas Lennuk, on vanu tuttavaid ja on ka needsamd noored, kes õhkavad küll Viljandi järele, kuid küllap hakkavad end ka Rakveres koduselt tundma.

Rakvere teatri repertuaar on saanud lisaks kiitusele ka kriitikanooli, peamiseks etteheiteks liigne orienteeritus komöödiatükkidele, mis nõudlikuma meelelaadiga vaataja nälga jätavad. Aga pettumused on osa elust ja nendeta ei saa. On lavastusi, mille lõppu pole jõudnud ära oodata, selliseid, mis küünevõrdki ei kõneta, ja sääraseid, mille ainuski nali naerma ei aja. Ja kui siis satud äkitselt vaatama midagi, mis on lihtsalt suurepärane, on kehvad mälestused silmapilk peast pühitud ja järele jääb puhas tänutunne, et meie väikese linna väikesel mäel on siiski olemas oma teater, kus kord sünnib küllap igaühele teatriime.

Vahel kipumegi unustama seda, mis meil on head, ja tahtma seda, mida pole.

Vahel kipumegi unustama seda, mis meil on head, ja tahtma seda, mida pole. Kui Rakvere teater seisis kaks aastakümmet tagasi huku äärel, oli tema tõus fööniksina kõigi virulaste uhkus ja rõõm. Kui kino ehitus venis, käis nurin pilvini. Aastaga ollakse kauni kinomaja ja sealt avanevate imeliste vaadete ning näidatavate väärt filmidega harjunud.

Millega harjutud, see nagu polekski väärt, ja hakkab tunduma, et mujal on parem. Olgu teater, kino, kohvik või kultuur tervikuna. Võiksime õppida hoolima sellest, mis on. Vaatama ja hindama oma teatrit, julgema kiita ja olla kriitiline, sest Rakvere oli, on ja jääb teatrilinnaks. Kaduviku nimel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles