Sel nädalal kaitseväe keskpolügoonil toimunud Kirde kaitseringkonna õppus Kirdekonn tõestas, et relvaliikide vaheline koostöö toimib ning ligi 1000 ringkonna ajateenijat on igasugusteks olukordadeks valmis.
Kirdekonn tõestas sõdurite motiveeritust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“See, mida ma nelja päeva vältel polügoonil nägin, oli väga hea pilt – ma nägin, et olete hästi motiveeritud, koostööaltid ning räägite üht keelt. Ma nägin hakkamasaamist ning valmisolekut kõigeks,” rääkis Viru jalaväe-, suurtükiväe-, õhutõrje- ning pioneeripataljoni aspirantidele Kirde kaitseringkonna ülem kolonelleitnant Martin Herem.
Esmaspäeval alanud ja neljapäeval lõppenud ringkonna ühisõppuse Kirdekonn eesmärgiks oli õpetada ajateenijatele relvaliikide vahelist koostööd taktikalistes olukordades ehk näidata, et lahinguväljal ei ole nad üksi ning et edu saavutatakse koos tegutsedes.
Viru jalaväepataljoni II rühma ülema aspirant Ott Aarma alluvuses on 40 meest, keda ta peab juhendama ning kelle heaolu eest hoolt kandma. “Mida rohkem õppusi on, seda kogenumaks me saame, seda kindlam on tunne, olles lahinguväljal. Seda rohkem saame üksteist usaldada,” rääkis Aarma.
Ka tankitõrje rühmaülema aspirant Lauri Reidma tõdemusel said ajateenijad uute kogemuste võrra rikkamaks. “Meeste motivatsiooni tõstis see, et meil endal oli võimalus valida parimaid positsioone ja neid kindlustada, piiranguid, mis hakkavad meie tegevust takistama näiteks Kevadtormil, polnud,” ütles Reidma.
Positsioonide ettevalmistamisel oli jalaväelastele ja suurtükiväelastele toeks Kirde kaitseringkonna pioneeriüksus, kes samuti pidi tagama oma jõudude liikuvuse ning takistama vastase edasijõudmist tõkete ja miiniväljadega.
Kolmapäeval pioneeride tehtud positsioonidel jalaväelastelt kaudtule tellimist oodanud suurtükiväelased kapral Aivar Lendla ja nooremseersant Siim Jõgiaas leidsid, et õppus annab üsna reaalse pildi võimalikust lahingolukorrast.
“Õhutõrje toetab meie seljatagust, kui keegi peaks õhust tulema, sõjaväepolitsei julgestab moona juurdevedu, jalavägi ei lase vastasel meie poole tulla ning tagala hoolitseb haavatute eest. Ja ka meil on palju tööd - vastutegevus on tohutu, aga oleme vastase vastuvõtuks valmis – kui tulevad, siis saavad nii, et vähe pole,” rääkisid nad.
Õhutõrjepataljoni ajateenijate ülesanne oli kaitsta oma jõudusid ning teavitada neid õhuohust.
Vahipataljoni sõjaväepolitsei ajateenijad harjutasid õppusel VIP-kaitset ja püstitasid sõjavangide laagri. Lisaks julgestas sõjaväepolitsei tagalaüksuste kolonne.
Oma oskusi said õppusel lihvida ka tagalaüksused - nende kanda jäi toidu, laskemoona ja kütuse tagamine ning haavatud ja langenud võitlejate evakueerimine.