Oleg Gross: “Ma ei mõtle iga päev sellele, kui rikas ma olen”

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleg Gross.
Oleg Gross. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Suurettevõtja Oleg Gross räägib aasta alguse intervjuus Virumaa Teatajale avameelselt, kuidas tal sünnivad välkmõtted järjekordse poe ostuks, miks ta uskus Ott Tänakusse ja kui sageli mõtleb ta oma rikkusele.

Oleg Gross alustas äritegevust väikesest Killustiku poest 1991. aastal ning nüüdseks on äri OG Elektra Grossi Toidukaupade nime all laienenud üle Eesti nii võimsalt, et ta avas mullu juba kuuekümnenda toidukaupluse ning uued sihid terendavad ees.

Äripäeva andmetel 20 rikkama inimese sekka kuuluv Gross on ise koos poja ja tütrega jätkuvalt kontserni eesotsas asju ajamas, kuid ei alahinda sugugi oma meeskonda. Et töötajaid tänada, korraldab ta 13. jaanuaril Rakvere spordihoones aastavahetuse peo, mis algab uhke ilutulestikuga kogu linnarahvale.

Teil on nüüd kokku 60 toidupoodi ja veel mõned tööstuskaupade poed. Palju eelmisel aastal lisandus?

Ma pole mitte kunagi mitte ühtegi antidepressanti neelanud. Ja isegi kui on kõige hullem olukord, siis ei võta ma ühtegi pitsi alkoholi. Kuulan rahulikku muusikat, ei mõtle mitte midagi.

Seitse.

Oli see planeeritud või tõi juhus need kätte?

See on tavapärane küsimus, et kas planeeritud – nagu tehti plaane nõukogude ajal. Ei, enamik tuleb täiesti juhuslikult. Nii nagu praegu on meil kolm kinnistut Narvas. Kusagilt tuleb mingi pakkumine, ja siis vaatame, kas see sobib.

Me teame, et Eesti on toidukauplusi täis ja neid hakkab kindlasti tühjaks jääma. Näiteks Rakveres oli Rimi, kus nüüd tegutseb mööblipood, aga seda ei ehitatud ju selleks.

Kui vaatame statistiliselt, kui palju on Eestis inimese kohta kaubanduspinda, siis need näitajad on juba ammu punases, aga lokaalselt on ikka üksikuid kohti. Näiteks meie viimatises kaupluses Lool viskab kohe keti neljandat-viiendat käivet. Seal on taga Lagedi, Kostivere … Kuni Kehrani välja, seal on tohutult külasid, mis Tallinnast välja kasvanud.

Teine uuem pood on Viljandis, ka seal läheb hästi.

No Viljandis on väga hea, mulgid võtsid meid hästi soojalt vastu. See on uskumatu!

Kas siis teised ketid ei leia neid kohti üles?

Meie keti suur eelis on see, et teatud otsused viiakse reaalsusse minutite jooksul. Suured ketid, mille omanik ei olegi Eestis, pole nii operatiivsed. Või ei ole seal sellist otsustajat, üht inimest, kel nii palju võimu. Mul on küll meeskond, aga ka ainuvõim. Ja kui ma teen rumala otsuse, siis lõppeb see asi halvasti. Kui otsused on arukad, siis läheb pood käima. Kui sisened uuele turule – Viljandi oli sisuliselt tundmatu –, lähed sinna oma tavahindade ja tavasortimendiga, siis hakkad seal tiksuma teiste vahel. Sinna on vaja väga jõuliselt minna.

Kas olete ka rumalaid otsuseid teinud?

On ka rumalaid otsuseid tehtud. Tallinnas näiteks panin ühe poe kolmveerandi aastaga kinni. Seal olime rendipinnal Idakeskuses. Tegelikult ütles sisetunne kohe, et sinna ei tohi teha: suur võimas ehitis, aga elumaju ümber ei ole. Kuid kinnisvaramehed rääkisid ära. See on selge näide ämbrist. Aastate jooksul on olnud kümmekond sulgemist, aga ma ei ütleks, et need on ämbrid olnud, lihtsalt aeg on oma korrektiivid teinud.

Kuidas need ostuotsused ikkagi sünnivad?

Ma ikka arutan teistega, aga see on tunnetuse küsimus. Vaatad kaardi pealt, ja siis reaalsust. Seda kinnisvarainimeste juttu, et siia tuleb kohe-kohe elurajoon ja uusehitused, tuleb 5000 inimest elama, koolid, lasteaiad ja nii edasi, olen ma kuulnud tuhat korda ... Ja seda ei tule! Me kõik näeme, kuidas Eestis elanike arv kahaneb. Kui seda jutumulli kuulata, siis võiks investeeringuid hommikust õhtuni metsa vahele ka panna.

Te ostsite firmale isegi helikopteri, et saaks kiiresti reageerida. Kas kopterist on reaalselt ka abi olnud?

Reaalselt on nii, et ma näen seda kõike ka ülevalt. Kaart ei näita reaalsust. Kopterist näed inimeste ja autode liikumist, käid üks kord, teine kord, hindad olukorda. Tekib arusaam. Suured rahad on ju taga. Ühe korraliku kaupluse hind koos kinnistuga algab kahest miljonist. Rusikareegel on see, et heasse kohta alla miljoni ei saa. Ja kui sa metsa ehitad, siis mis sa pärast sellega teed?

Muidugi on kiirus tehingute juures tähtis. Kui sa molutad, ostab selle keegi teine. Ja üle ka ei tohi reageerida. Selles äris võivad minutitega lennata sajad tuhanded, kui mitte miljonid. Kusjuures mina olen veel väike tegija.

Kaubanduses on niigi tihe konkurents, nüüd tahate laieneda Narva lausa kolme pinnaga.

Meie kindel eelis on see, et meie baas asub soodsas kohas Rakvere külje all. Me asume vallas, kuid tööjõudu on isegi parem saada kui Tallinnast. Teised ketid oma baasidega on kõik Tallinna külje all. Tallinna suhtes on neil, jah, hea, aga kui me vaatame tervet Eestit, siis Rakvere on parema koha peal. Ja siit on meil suur eelis Narva turule minna.

Lisaks on meie eeliseks omatootmine, pluss see, et venekeelsele tarbijale lähevad hästi peale meie poolfabrikaadid ja muud tooted.

Narva kolmest kinnistust hakkamegi veebruaris ühte ümber ehitama.

Kas kusagil lõpp ei paista ja lagi vastu ei tule?

Lõpp saab olla meil, aga äridel on teistmoodi. Äri võib ühelt poolt lõppeda, aga ajab mujalt järgmise kasvu välja. Äris saab olla ainult edasiminek. Kui on tagasiminek, lõppeb see pankrotiga. Ka paigalseisu ei saa olla. Kui tulevad pakkumised ja turul on koht, siis tuleb need võtta. Järgmine on meil Mustvee, kuhu tahame sügiseks uue kauplusega minna. Jüril lõhume vana maha, sinna tuleb pisikese poe asemele suur ja võimas. Neljas kauplus, mis sel aastal on kindel, on Kose-Uuemõisas. Mis veel tuleb, seda ei tea. Nagu selgest taevast võib visata äikest või lund, tuleb sulle naksti mingi telefonikõne. Esialgu vaatad, et ei huvita, aga hiljem hakkad vaatama – tõepoolest, miks mitte.

Kujutan ette, et neid kõnesid tuleb jube palju.

Põhilised kõned ongi kinnisvarapakkumised ja abiküsimised.

Just lugesin, et Urmas Sõõrumaa on rahaküsijatega hädas, isegi reisideks ja pidudeks küsitakse.

Sel teemal ei tahaks rääkidagi …

26 aasta eest alustasite oma äri Raja putka ja Killustiku poega, kus minu mäletamist mööda olid põhilisteks tõmbenumbriteks odav suhkur ja oma sealiha. Kas vaimusilmas nägite siis oma impeeriumi nii suureks kasvamas?

Absoluutselt mitte. Nägin ette, et teen paar poekest, et teen oma naisele väikese töökoha, kust kohalik rahvas ostab sooja saia, isegi väikese peenra arvestasin sinna Killustikku. Mõtlesin, et peame vaikselt perepoodi.

Aga mis hetkest see lumepall veerema hakkas?

(Naerab.) See hakkas kohe veerema. Kui hakkad hankijatelt kaupa tellima, oled pisike ja kogused on väikesed, siis ei saa hinda alla. Siin ma ütlengi, et ostjad saaksid aru: kui on perepood ja miski on kallim, siis kiruda ei maksa, sest see perepood ei saa iialgi toodet sellise hinnaga nagu kett. Ta võib sisse osta isegi kallimalt, kui kett välja müüb. Meil endal on ju väga palju hulgiostjaid, kes ostavad meilt ja panevad oma poes müüki. Suuruse efekt peitubki püsikulude vähenemises.

Mis seis praegu üldse Eestis valitseb? Tundub, et mull paisub. Ka teil oli edukas aasta.

Meie aasta oli väga edukas. Kui Eestis keskmiselt oldi miinuses, siis meil tuli käibekasvuks 20 protsenti, viimased kuud lausa 30 protsenti. See on muidugi ülivõimas, nii head aastat meil polegi olnud. Siin on jälle koht, kus oma inimesi tänada. Meil on uusi noori haritud inimesi, on tulnud uut mõtlemist. Juhi tugevus ongi see, kui ta paneb kokku need inimesed, kes matsu jagavad.

Nagu Stalin ütles, et kaadrid otsustavad kõik.

Tegelikult ongi nii.

Buum on siiski tõsiasi. Nii kaubanduses kui ka kinnisvaras. Millal mull lõhkeb?

Ma ei oska öelda, millal. Aga kui vaadata, kuidas kõik tõuseb ja pangad pritsivad ka raha peale, siis mulle tundub, et praegu ongi juba aeg hoogu maha võtma hakata. Inimesed peaksid mõtlema. Sest see kukkumine võib valus tulla. See laks, kui sa äkki ei müü, käib väga selge päikesega – hinnad veel on, aga müüa enam ei saa.

Samamoodi on ettevõtetega, kel on palju käibekapitali pankade toel. Siis tekivadki pankrotid. Neil ettevõtetel, kel tekib likviidsusprobleem, on kõige ohtlikum seis.

Selleks peabki olema ülevaade oma kohustustest. Täna on ka meie ettevõttel üle kümne miljoni euro laenu. Aga see on mõne teise suure ettevõttega võrreldes veel vähe.

Kuidas kommenteerite valitsuse uut maksusüsteemi?

Võibolla see paljudele ei meeldi, aga seda, et 500 eurot tehti tulumaksuvabaks, pean ma õigeks. Madala sissetulekuga inimestelt makse korjata ei ole õige, sest me peame neid kohe hakkama toetama. Teine küsimus on, kust saada katteallikad. Idee on riigil hea, aga enne kui see välja käidi, oleks pidanud need allikad juba olemas olema. Aktsiisid ju tegelikult ei laeku.

Me elame Leedu ja eriti Lätiga ühes majandusruumis. Me ei saa ju ühe suure kastruli teises nurgas rammusamat leent keeta. Transpordimaksu pean ka täiesti valeks. Nõukogude ajal olime aknaks Euroopasse, aga olgem ausad, täna oleme Euroopa perifeeria. Näeme ju, kuidas me pingutame, et lennuliine avada. Ja hakata praegu siin hindasid üles suruma on igal juhul viga.

Kokkuvõttes tõstab see kõik hinda lõpptarbijale. Ja inflatsioon suureneb.

Just! Sest hinna dikteerib turg. Ka on palgasurve väga suur. Ja kuhugi mujale pole sel minna kui toodete lõpphinda. Ühelt poolt on sul rohkem raha käes, aga teiselt poolt annad seda rohkem välja. Perpetuum mobile’t pole olemas. Küsimus on vaid sotsiaalses õiglustundes.

Kui vaadata neid katteallikaid, siis riigimehelikult – mitte poliitikuna – oleks kõige õigem lüke olnud panna käibemaksule üks protsent juurde. See oleks läinud otse ja sirgelt riigile.

Rääkisime Lätist ja Soomest. Kas olete mõelnud ka välismaale laieneda?

Olen küll. Soome peale olen mõelnud mitmel korral. Mulle on nii paljud inimesed, kes käivad Soomes ehitamas ja võtavad siit vorsti kaasa, öelnud, et mingu ma sinna. Olen Soomes rallidel käinud, see makkara ei kõlba ju süüa, soomlased on naturaalsest lihast justkui ära võõrutatud.

Siiski ei ole ma veel minna julgenud. Oleme ikkagi selleks liiga väikesed. Vaata, kui Eestis enam kuhugi minna ei ole, siis võib mõelda. Aga siin on kohti küll.

Olete kunagi kuulunud ettevõtjate klubi Wesenbergh baasil moodustatud valimisliidu nimekirjas Rakvere linnavolikokku, olete ka toetanud erinevaid parteisid, kuid mingit poolt pole valinud.

Ma pole kunagi olnud üheski parteis ega kavatse ühessegi astuda. Olen olnud nimekirjas vaid toetajana. Ütleme otse välja, et suurettevõtjal pole see võimalik. Kui ma hakkan pooli valima, siis ma määratlen end, seda pole vaja. Ma pean tegelema majandusega.

Sellepärast ei ole ka ajakirjandusel väga kerge saada suurtelt tegijatelt intervjuud. See võib olla positiivne artikkel, aga järgmisel hetkel hakatakse seda refereerima, kommenteerima, üksikuid teemasid pooliku tõena kontekstist välja rebima … See ei tule suurettevõtjale kasuks. Samas ei saa ka päris vait olla, sest kui ettevõtjad oma arvamust ei avaldaks, siis võiks valitsus teha veel hullemaid otsuseid. Paratamatult ollakse Toompeal reaalsest elust kaugel ja ettevõtjad saavad neid otsuseid mõjutada.

Ütlesite, et olete väike tegija, aga tegelikult olete viimastel aastatel kuulunud Eesti paarikümne rikkama inimese sekka. Kas see sada miljonit eurot reaalsustaju ära ei vii?

Absoluutselt mitte. Võin kindlalt öelda, et kui noorele inimesele kukub päranduse või loteriivõiduga mingi suur raha, siis tekivad kiiresti õnnetused, võivad tulla enesetapud ja muud tagajärjed.

Minuga on hoopis teine asi. Kui kümnesendine maha kukub, siis kummardun ja võtan selle üles, siin pole mingisugust kahtlust. Ja teen kõige mustemat tööd, kui vaja.

Raha on ettevõttele ainult vahend. Ma ei mõtle sellele iga päev, kui rikas ma olen. Kui ma niimoodi hakkaks mõtlema, siis lõpetaksin kohe töötegemise ära.

Aga ma tõusen ikka igal hommikul kell viis, pool tundi võimlen, teen sirutusi ja venitusi – 1200 liigutust.

Loen neid, ja kui sassi läheb, hakkan seda harjutust otsast peale tegema. Mitte mingit järeleandmist! Isegi kui on puhkepäev, tõusen natuke hiljem, kuid igal juhul teen oma harjutused ära.

See on suur pingutus. Juhtida nii suurt ettevõtet, hoida end samal ajal vormis ... Mäletan, et kui te saite 50, siis vihjasite intervjuus nooruspõlve maadlusaegsele vigastusele.

See kaelavigastus taandus pärast operatsiooni. Arstid ütlesid küll, et ei luba täielikku taastumist, aga tegelikult ei läinud enam hullemaks.

Asi pole ainult pingutamises, vaid ka vastutuses. Kui midagi on viltu, ükskõik mis, tuleb see minu kraesse. Näe, Grossil pole seda või Grossil on nii. See tuleb ikka minu isiku peale, käib mul karvadest läbi.

Kuidas te selle kõik üle elate?

Kui oled selles olukorras sees, siis hakkad seda taluma. Ma ei ütleks, et see tapab. Ma pole mitte kunagi neelanud mitte ühtegi antidepressanti. Ja isegi kui on kõige hullem olukord, siis ei võta ma ühtegi pitsi alkoholi. Kuulan rahulikku muusikat ja ei mõtle mitte midagi.

Kui oled rikas, tekib paratamatult kadedaid, tulevad mingid võltssõbrad ja teised kaovad.

Ühte ma võin öelda küll – inimesed mõtlevad, et ma olen ülbe. See on kõige lollim asi. Mõni mõtleb, et kuidas ta pöördub mu poole, et ma olen ülbe. Aga kui oled niimoodi rakkes ... Käsi südamel, mul on koolivennad … Aitan kursuse kokkutulekuid korraldada, ülbusega ei ole siin midagi pistmist. Lihtsalt mul ei ole aega.

Üks suur kirg on teil siiski veel – ralli. Olete alati Ott Tänakusse uskunud ja toetanud teda ka siis, kui teised on usu kaotanud. Nüüd jõudis ta WRC-sarjas maailmameistrivõistlustel kolmandale kohale, samuti liitus Toyota tehasetiimiga. Suured emotsioonid.

Suured emotsioonid loomulikult, ja ma pole kunagi kahelnud selles, et Ott hakkab sõitma maailma tippkonkurentsis. Kas ta maailmameistriks tuleb, seda ma täna ei oska öelda, sest seal on lisaks oskusele ja õnnele nii palju tegureid. Aga maailma tipptase on tal kindlasti juba olemas.

Seda, et ta on andekas, nägin juba aastaid tagasi. Piloot peab suutma sõita. Kui suudab, siis tuleb tulemus. Ott oli selline kinnine, noor, õiges kehakaalus, teistest oluliselt kiirem, teistmoodi. Ma pole mingi autosporditreener, aga kui ma kõiki neid asju koos vaatasin, siis sain aru, et temas on midagi.

Enamik hakkas ju oma poegi suruma. Georg (Oleg Grossi poeg on tulnud autorallis mitmekordseks Eesti meistriks, viimati mullu – toim.) ka sõitis. Aga ma sain kohe aru, et ta on oma õige aja maha maganud. Ta on väga andekas poiss, aga oma keskkonnaga rikkus asja ära, tegi nooruses pulli, suitsetas, pani tina, sõitis purjus peaga, sel ajal kui Ott hakkas isa süles karti sõitma.

See tegi teid kurvaks.

Eks muidugi tegi. Igal asjal oma hind. Olin selles ettevõttes nii kinni ja läksin naisest lahku, nii see läks.

Kui tahad maailma tippu, siis tuleb tööd teha. Sellest, et oled rikka isa poeg, ei piisa, et maailma tippu saada. Kui toetad oma poega, siis sa ei toeta ju tegelikult sporti. Spordi toetamine on see, kui sa annad teistele.

Georg sõitis Otiga samas tiimis Markko Märtini juures, kes oli väga hea treener. Otil olid kõik eeldused olemas. Kõige ohtlikum oli see aeg, kui ta WRC karussellist põhukotile saadeti. Selles, et ta autot lõhkus, ma probleemi ei näe. Keegi pole ilma lõhkumiseta maailma tippu jõudnud. Pead kompama piire, ilma lõhkumiseta sa ei teagi, kus piirid on.

Grossi Toidukaupade märk käis Tänaku ralliautoga igal pool maailmas kaasas ja tegi ettevõttele head reklaami. Nüüd on ta tehasetiimis ja toetada pole enam vaja.

Kuigi ma enam ei toeta, on tal meie ­ettevõtte logo ikkagi kiivri peal edasi – tänuks varasema toetuse eest. Ott on tehasetiimis korraliku palga peal. Varsti tuleb ta mind toetama. (Naerab.) Kui poleks nii läinud, oleks ta praegu Saaremaal lukksepp olnud.

Muide, tänu kõigele sellele on Grossi Toidukaupade poodidel nüüd ka WRC sümboolikaga riiete müügi õigus.

Teil jääb see raha nüüd järele. Võtate uue projekti ette?

No järele ei jää midagi. Eks ma olen siin ka teisi toetanud – maadlust ja … Põhiasi on ikkagi oma töötajad. Selle asemel et küla peal jagada, tuleb vahendid ettevõttesse jätta, kui vähegi võimalik on. See on selge, et inimesed ei saa palka mitte kunagi liiga palju.

Lõpetuseks korra veel helikopterist. Ükskõik kuhu te ei maandu või kust õhku ei tõuse, saadab teid tähelepanu ja igaüks võib meediaportaalidest lugeda, kus Gross jälle käinud on. Kas selline tähelepanu teid ei häiri?

"Ma arvan, et on aja küsimus, mil see enam nii suur uudis ei ole, küll neid helikoptereid tuleb juurde."
"Ma arvan, et on aja küsimus, mil see enam nii suur uudis ei ole, küll neid helikoptereid tuleb juurde." Foto: Elmo Riig / Sakala

Ma arvan, et on aja küsimus, mil see enam nii suur uudis ei ole, küll neid helikoptereid tuleb juurde. Lähme Monacosse, seal on õhus kopter kopteri järel.

Samas on kurb, et märgatakse. See näitab, kui väike ja vaene on Eesti. Ühiskond peab rikkamaks saama, riik peab õigeid otsuseid tegema. Et üks helikopter on tänasel päeval – 21. sajandil – Eestis niiviisi pildil, on isegi natuke imelik. Minu arvates ei vääri see sellist tähelepanu. Siin ei ole mingit ilmaimet.

Vaat kui nädalalõppudel hakkame Kuu peal käima, siis see on võibolla uudis.

Copy
Tagasi üles