Hans Verner Puurand: Eesti hümni kuulmine toob iga kord pisarad silma

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hans Verner Puurand heiskab Eesti lipu värvides vimpli oma kunagises kodukülas, Naisteväljal, kus professor Peeter Järvelaid võõrustab oma isa lapsepõlve mängukaaslast.
Hans Verner Puurand heiskab Eesti lipu värvides vimpli oma kunagises kodukülas, Naisteväljal, kus professor Peeter Järvelaid võõrustab oma isa lapsepõlve mängukaaslast. Foto: Toomas Uudeberg

Hans Verner Puurand (79) on Austraalias elav eestlane, kes auväärses eas mehena on viimastel aastatel külastanud ikka ja jälle oma sünnimaad, kus tema legendaarne kaptenist isa oli Eesti allveelaevastiku rajaja.


Millised on eredamad lapsepõlvemälestused isakodust Tamsalu vallas  Naisteväljal?


Kõige kaunimad mälestused on seotud ühe jõululaupäeva õhtuga. See oli kolmekümnendate lõpus. Minu onu oli süüdanud küünlad meie kodutalu juures kasvanud kuusel. Läbi akna oli näha, et sadas lund. Lumehelbed olid väikesed ja see oli jumala ilus vaade.
Järsku tuli jõuluvana oma pakkidega akna alt mööda ja koputas uksele. Mida ma kingiks sain, ei mäletagi. Vist sellepärast, et see vaade küünlasäras kuusele ja jõuluvana punases riides olid sedavõrd kaunid, et ei lähe kunagi meelest.


Üks kurb sündmus on ka meeles. Mul oli väike valge spitsi tõugu koer nimega Tuti, kellel sündis neli kutsikat. Ühel öösel sadas paduvihma. Tuti oli maa sisse pesa ehitanud, aga teinud seda halvasti. Vesi jooksis pesasse sisse ja Tuti koos oma väikeste kutsikatega uppus. Järgmisel päeval matsin hukkunud koerapere  heinamaale, mis asus kodumaja taga. See tähendas minu jaoks suurt kurbust. Lubasin endale, et ei hakka enam kunagi koeraomanikuks. Nii on olnud see siiamaani.

Kui palju on lapsepõlve koduküla nende aastatega muutunud?


Naistevälja on palju muutunud. Näiteks kooli minnes pidin ma ühest tuuleveskist mööda käima. Seda lapsepõlvemälestustes armsat hoonet enam ei ole.


Naisteväljalt pärit õigusteadlane ja ajaloolane professor Peeter Järvelaid ütles mulle, et see veski põles okupatsiooniajal maha. Ka minu lapsepõlvekodu naabruses asunud Kullikopli talu on hävinud, samuti nagu minu isamaja, millest on ainult vundament järele jäänud. Mitmed teisedki Naistevälja küla majad ja hooned on seitsmekümne aastaga maamunalt kadunud.
Nende muutuste üle ma mõistagi rõõmu ei tunne. Kui venelased poleks Eestit okupeerinud, siis Naistevälja küla oleks praegu kindlasti palju elujõulisem ja ilusam olnud.

Teie isa Verner Hans Puurand oli Eesti allveelaevastiku rajaja. Millised mälestused on ajast, kui Inglismaal ehitatud allveelaevad Kalev ja Lembit Eestisse saabusid?


Kahjuks on mul sellest sündmusest, kui Kalev ja Lembit Tallinnasse saabusid, meeles vaid üks seik. Ma olin tookord, 1937. aastal, viieaastane. Võtsin allveelaeva Kalev saabumist koos ema ja suure rahvahulgaga Tallinna sadamas vastu. Olin madruseülikonnas ja mulle anti suur-suur lillekimp, et see siis üle anda. Aga kellele, ei mäleta. Kuid meelde on jäänud see, et lillekimp oli väga-väga raske.

Kunas lahkusite sõjapõgenikena Eestist?


Eestist põgenesime 1944. aasta septembris. Ühel varahommikul pakkis isa asjad auto päravankrisse. Ema ja isa istusid ees ja mina oma venna Mardiga ja vanaemaga istusime taga.
Isa andis Mardile valida, kas ta võtab kaasa oma padja või kaisukaru, Mart võttis padja. Mulle millegipärast ei antud valida, kas seda või teist kaasa võtta. Muidugi, mina olin juba kaheteistaastane, aga vend oli ainult neljane.


Enne keskpäeva, kui olime juba Pärnust läbi sõitnud, jättis isa auto enne Eesti ja Läti piiri seisma. Me sõime midagi ja pärast seda võttis isa ühe karbiga kaasa kodumaa mulda. Aastaid hiljem sai sellest mullast natuke isale, emale ja vanaemale kirstu peale visata, kui olid nende matused.


Kuidas kulges sõjapõgeniku elu?


Esimese öö olime perega Königsbergis ühes hotellis. Järgimine päev sõitsime edasi Danzigi ligidale. Seal jättis isa meid ühe saksa perekonna juurde. Ise pidi ta veel tagasi Eestisse minema. Mõne nädala pärast tuli isa tagasi ja sõidutas meid Regensburgi ühe saeveski omaniku juurde, lähenevast sõjatandrist kaugemale. Aga rindejoon liikus meile aina lähemale ning pidevatest pommirünnakutest polnud pääsu. Regensburgile tehti iga päev tavaliselt kolm õhurünnakut.


Mina kasvatasin jäneseid, et perele natuke liha saada, ja käisin tööl ühe taluniku juures. Töö eest sain endale õhtusöögi. Kuid rindejoon tuli aina lähemale, ameeriklaste raadio andis nõu kusagile metsa minna ja oodata, kuni sõjategevus on Regensburgist üle läinud, ja siis tagasi tulla. Sedasi olevat parim võimalus ellu jääda.

Isa viis meid koos kahe abielupaariga üle Doonau, et saada lähemale paigale, kuhu Ameerika väed tulevad.


Kohale saabunud Ameerika sõdurid leidsid meid metsast, tõid välja ja viisid ühte külla, kus meid paigutati sakslaste majja. Nõnda algas meie pere sõjapõgenikuelu läänetsoonis.

Millised olid põgenikelaagris elamistingimused?


Enne kui saime DP-laagri (DP – displaced person) toidu, oli raske ära elada.
Ameerika sõdurid viskasid päris palju sööki minema. Mina korjasin kõik, mis oli puhtam ja söödavam, kraavist või prügihunnikust üles ja tõin koju, et pere nälga ei sureks.


Kui pagulaslaagris elu normaalsetesse rööbastesse sai, läks söögipoolisega varustamisega paremaks. Hakkasime saama toiduaineid 4000 kalori väärtuses inimese peale. Suurem jagu toiduainetest, mis meile anti, olid herned ja piimapulber.


Paljudel inimestel oli mingisugune black market ehk must äri. Mina tegin äri nii, et sain sigarettide eest šokolaadi, šokolaadi eest võid ja siis jälle tagasi sigarettide peale. Aga tehingute pealt sain šokolaadi endale nii palju, et võisin osta omale koolitarbeid ja ka kinos käia.
Meie laager asus Ameerika tsoonis Geislingenis. Seal me siis elasime. Ema, isa, vanaema, minu vend ja mina – kõik ühes toas. Aga vähemalt ei olnud vaja väljas või telgis elada. Meie elasime niimoodi 1945.–1948. aastani.


Sel ajal lõpetasin eesti algkooli ja kaks klassi keskkooli. Elul ei olnud väga viga, sest laagris tegutsesid eesti algkool ja keskkool, näite- ja rahvatantsutrupid, laulukoorid ja peeti spordivõistlusi.


Isa organiseeris tööd Saksa poolel sõdinud eesti sõduritele, kelle ta sõjavangilaagritest päästis. Sügisel 1946 tuli USA okupatsiooniüksuste staabist luba moodustada kompaniisuurune üksus, kuhu kuulus 300 meest, see saadeti Mannheimi. Seejärel moodustati sellest Nürnbergis 4221. Eesti vahikompanii, mis valvas natsikurjategijaid.

Millal valis teie pere elukohaks Austraalia?


Augustikuu keskel 1948 hakkas meie sõit Geislingenist Austraalia suunas. Liikusime läbi Prantsusmaa ja jõudsime Marseille’ sadamasse.


30. augustil 1948 lahkusime Marseille’st vanal Saksa kaubalaeval, mis oli just ümber ehitatud põgenike transportimiseks. Laeva nimi oli Derna ja ehitatud 1917. aastal.  Kajutid olid väikesed, umbes 4 x 4 meetrit, kolmekordsed voodid ja 18 inimest ühes kajutis.
Reis kestis natuke üle kolme kuu, sest selle vana logu laeva kiirus oli umbes viis-kuus sõlme ja mõned ööd alus lihtsalt seisis. Sõidu ajal olid iga päev söögiks makaronid. Kui Austraaliasse jõudsin, ei tahtnud makarone isegi näha.


Ühte tundmust ma mäletan väga hästi. Kui jõudsime laevaga Melbourne’i ja Austraalia politsei, immigratsiooni- ja tolliametnikud tulid laeva kontrollima, nägin Austraalia lippu. Esimest korda üle pikkade aastate oli niisugune tunne südames, et nüüd olen ma kaitstud ja karta pole enam midagi.


Kuidas kulges teie elu Austraalias?


Ehkki olin Geislingenis inglise keelt õppinud, jäi Austraalias selle oskusest väheks. Läksin tagasi algkooli, et inglise keele oskusi täiendada ja kõik Inglise kaalud ja mõõdud ära õppida.
Kooli kõrvalt sain ühes riidevabrikus tööd põrandapesijana. Nii teenisin küllalt raha, et võisin endale mõned riided osta ja kinos käia, kui aega oli.


Isa ja ema mõlemad töötasid. Nii et kui pärast kooli ja tööd koju tulin, siis valmistasin vanaema abiga perele õhtusöögi.


Iga laupäev pidin enne seda, kui võisin kinno minna, kogu pere pesu ära pesema. Kohaliku algkooli lõpetanud, läksin õppima elektrimehaanikuks ja samal ajal omandasin õhtukoolis ka elektriinseneri diplomi. Viis aastat oli kaunis kibe õppimine ja töö käsikäes. Omandatud haridusega sain laeva peale elektriinseneri-ohvitseri koha kaunis hea palgaga. Sõitsin seitse aastat merd, enne kui abiellusin austraallannaga. Meil on tütar Judy.


Seejärel töötasin elektriinsenerina. Projekteerisin elektrijõujaamu, olin nende ehitusel järelevaataja ja nende käivitaja. Vahel tuli töötada seitse päeva nädalas, kümme kuni kaksteist tundi päevas. Abielu läks nässu pärast 34 aastat ja siis hakkas mul uus elu peale.
Palju aastaid enne seda, kui sain kokku oma praeguse abikaasa Kullaga, oli mul tugev tunne südames, et ma pean Eestisse minema. Nüüd on saanud see unistus juba mitu korda teoks ja süda ihkab ikka ja jälle sünnimaad külastada.

Millega tegeles Austraalias teie isa?


Austraaliasse Brisbane’i elama asunud, töötas isa ehitusettevõtjana ning oli kohaliku Eesti Seltsi asutaja. Ta suri 12. juunil 1983. aastal Brisbane’is Eesti vabariigi majandusministrina eksiilis. Majandusministrina tegutses isa ka selle nimel, et   Nõukogude Liit maksaks kompensatsiooni nendele eestlastele, kes okupatsiooni tõttu kaotasid oma talud, majad ja muu vara.

Mida tähendab teie jaoks kodumaaarmastus?


Selle kohta võin ma öelda nii: iga kord kui Eesti hümni kuulen, tulevad mul pisarad silma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles