Viimastel kuudel on ühiskonnas häirivast hakatud uuesti aktiivsemalt rääkima. Seda on tehtud nii presidendivaliku eel kui ka erakondade sees. Erakondades toimuv mõjutab kogu ühiskonna elu määravalt, seetõttu peavad erakondade sees kehtima samad avatud ja vaba arutelu põhimõtted, kui kogu ühiskonnast eeldatakse.
Vabas ühiskonnas ei sobi eri vaadete vahel ühisosa otsimiseks nn konsensuskonveier, mida erakondade enamus kaldub juhtimise lihtsamaks muutmiseks kasutama.
Survekonsensus viib selleni, et diskussiooni algatajad tunnevad end mahasurutuna. Osa erakonna liikmeid harjub aga igasuguseid eriarvamusi provokatsiooniks pidama.
Sellisest kultuuride kokkupõrkest tekivad konfliktid, mis ruineerivad vabatahtlikku koostegevust. Erakonnas on aga peamiseks motiveerijaks just vabatahtlikkuse põhimõte.
Sellise vabatahtliku kaasalöömise eelduseks on vabade kodanike olemasolu. Masse pole Eestis võimalik hullutada, sest meil polegi neid masse. Igaühe saavutustest või tehtud vigadest sõltub meie ühiskonnas suhteliselt palju. Nii kogu rahva kui valitsuse huvides oleks, et otsustus- ja algatusvõimet jaguks kõigil inimestel. Samas saab vabadust mõista ja kaitsta ainult tõeliselt vaba inimene – mitte see, kes on vaba põhiseaduse või erakonna põhikirja järgi, vaid kes ennast vabana tunneb.
Seetõttu pole kodanikuühiskond vaid sõnakõlks. Et meie ühiskond on tekkinud seltsiliikumisest alles paarkümmend aastat tagasi, ei saa ta tänaseks olla veel oma algetest võõrdunud. Seni on poliitikud vabaühendusi ära kuulanud rohkem n-ö linnukese pärast.
Riigi poliitiline juhtkond peab vahel osa oma partnerite ettepanekutest rumalaiks – avalik ironiseerimine ehmatab aga ettepaneku tegijaid ning pisendab kodanike ühistunnet ja ühistegevuse tähendust.
Riigis on kümneid ja isegi sadu kitsama või avarama ulatusega arengukavasid. Samas on neist kasu vaid siis, kui valitsus ja erakondade juhtkonnad ei suhtu neisse üleolevalt ja püüavad neid tõsimeeles rakendada.
Näiteks lõppeb eesti keele ja kultuuri säilitamise ja kaitsmise nõudele ülalt alla vaatamine selle ühiskonna kokkuvarisemisega.
Jah, selle sätte deklaratiivsus võib tunduda üldise ja vähenõudlikuna, kuid samas nõuab see põhiseaduslik kokkulepe endaga arvestamist ka igapäevaste konkreetsete otsuste langetamisel. Nii hariduse, kultuuri, tööjõuturu, kaitse- ja migratsioonipoliitika jms valdkonnas.
Massilist ühiskonna ümbervahetamist – siin sündinud inimesed nelja tuule poole välja ja uus tööjõud mujalt sisse – me endale lubada ei saa. See tühistaks senise kokkuleppe kultuuri säilimisest.
Väike rahvas peab kahjuks käima noateral – olema nii avatud kui suletud, saama tööd nii enda inimestele kui meelitama ajusid mujalt. Kui laseme omadel lahkuda, vajame vananevas ühiskonnas varsti uusi inimesi mujalt. Eelmise aasta üle 5000 lahkuja on selgelt liiga palju.
Kuna tegemist on suurelt osalt parimas eas inimestega, siis sellise trendi jätkumisel tundub olevat põhjendamatu väga lootusrikaste sünnitrendide planeerimine. Erinevad toetusmeetmed lapsi siin sündima ei pane, kui vanemad juba välja on rännanud.
Räpakas sisserännupoliitika seda lünka rahva koosseisus täita ei suuda. Sisserännanute teise ja kolmanda põlvkonna käitumine on kõigis suure sisserändega riikides suureks sotsiaalseks ja julgeolekuprobleemiks.
Nn poliitilisest korrektsusest tingitult on suured rahvad selliste probleemide ees aastaid silmi sulgenud. Väike rahvas ei tohi nõnda pimedaks jääda.
Ühiskonnas valitsevaid ohtusid tuleb kirjeldada ausalt ja ilma võltsi korrektsuseta. Seetõttu ei saa üks ühiskond hakkama ilma eluterve konservatiivse poliitikata.
Seda vajab ta rohkem kui ühepäevaliblikaid. Nüüdisaegne konservatiivsus on segu vastutustundest ja vabadusest. Nii hoiame ühiskonda tasakaalus.
Julge ja vaba arutelu peabki hoidma eeltoodud põhimõtteid Eesti poliitiliste otsuste ja arutelude keskmes.