Intervjuu: Keit Pentus: “Lääne-Virumaa on igavesti vahva kant”

, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keskkonnaminister Keit Pentus lubas, et ilma kohaliku kogukonna ja omavalitsuse poolehoiuta ei ole võimalik Eestis fosforiiti ega mõnd teist maavara kaevandama hakata.
Keskkonnaminister Keit Pentus lubas, et ilma kohaliku kogukonna ja omavalitsuse poolehoiuta ei ole võimalik Eestis fosforiiti ega mõnd teist maavara kaevandama hakata. Foto: Meelis Meilbaum

Teisipäeval külastas maavanema kutsel Lääne-Virumaad keskkonnaminister Keit Pentus, kes külastas siinseid ettevõtteid Nordkalk, Vireen ja Jeld-Wen ning kohtus omavalitsusjuhtidega.


Tuli välja, et meedias kõneaineks olnud fosforiidi kaevandamise teema on ka teile tuttav üksnes ajakirjanduse vahendusel. Kuidas see nii saab olla?
Ilmselt on nii, et arendajad on otsustanud seekord sedapidi, et on kõigepealt teavitanud avalikkust ja siis käinud rääkimas kohalike omavalitsustega. Aga ametlik asjade ajamise loogika on selline – et üldse uuringuluba saada, peab kõigepealt pöörduma keskkonnaministeeriumi poole ja alles pärast seda on võimalik anda ametlik vastus. Me ei ole saanud seda teha, sest keegi pole meie poole ametlikult pöördunud. See on tõsi. Sellest hoolimata olen pidanud andma sellel teemal hulgaliselt vastuseid. Ütlen ausalt, et täiesti mõistan neid, kes on väga murelikud, ja kohalikke inimesi, kes vanast ajast mäletavad kõiki neid riske, mis fosforiidi kaevandamisega seondunud on.

Aga mida võiks siis neile lohutuseks öelda?
Esiteks, fosforiidivaru on Eestis passiivne maavaravaru, mis tähendab, et see ei ole kaevandatav. Seda sellepärast, et keskkonnakahju, mis tekiks, oleks niivõrd suur, et see pole lihtsalt põhjendatud. Keskkonnaministeeriumil praegu mingisugust plaani seda üle vaadata ei ole. Seda ma olen ka murelikele inimestele ja omavalitsustele öelnud.
Minu selge põhimõte on ka see, et kui ühel hetkel peaks keskkonnaministeeriumisse selline taotlus laekuma, tuleb küsida ja kuulata kohalike kogukondade arvamust. Fosforiidi kaevandamine ja kaevandamine üldse on midagi sellist, et kui seda tegema hakatakse, siis muudab see mingit konkreetset piirkonda põhimõtteliselt ja jäädavalt.
Päriselt ei saa välistada seda, et on mõni omavalitsus, kes selle plaani heaks kiidab. Siis on teine olukord. Praegu on kohalike omavalitsuste poolt olnud kuulda küll pigem muretoone. Ma olen seda meelt, et kõik need arendajad, kes plaanivad midagi niisugust teha, peavad esmalt ikkagi saama poolehoiu ja toetuse kohalikult omavalitsuselt ja kogukonnalt.
Kui seda ei ole, siis vägisi Eesti vabariigis sellist asja teha ei tohi.

Käisite ringi Lääne-Virumaal ja siinsetes ettevõtetes. Mis mulje jäi?
Lääne-Virumaa on igavesti vahva kant ja mulle meeldib siin väga. Tänaste kohtumiste pinnal ütlen ma küll, et ka ettevõtjad on Lääne-Virumaal selgelt teadvustamas seda, et perspektiivis on võitja see, kes võimalikult kiiresti ja varases etapis teeb investeeringud selleks, et hakata ressursse hästi efektiivselt kasutama. Kui me räägime näiteks lubjakivist, siis need ettevõtjad, kes kasutavad maksimaalselt seda varu, mis neil riigi poolt kasutada on, on pikas perspektiivis võitjad. Siin käib eeskujulik tegevus – ei raisata ega jäeta palju varu kasutamata, vaid võetakse maksimum. Au ja kiitus nendele ettevõtetele.

Käisite vaatamas ka Väike-Maarjas asuvat loomsete jäätmete töötlemise tehast. Kuidas seal olukord oli?
Ma olen kursis omavalitsuse muretoonides juttudega. Ühe peamise teemana oli meil jutuks õhu puhtus – kas ja mida on võimalik teha, et ümberkaudseid hais pidevalt ei häiriks.
Probleemid peavad lahenduse saama uue kompleksloa menetluse käigus. Eestis võiks küll olla need ajad läbi, kui me puhast õhku kuidagi luksuseks peame pidama või kui see on asi, mille arvelt saab järelandmisi teha. Arvan, et see on iga inimese õigustatud soov, et ta saaks elada sellises piirkonnas, kus saab normaalset toimetada, ilma haisuta.

Mida saaks selliste olukordade vältimiseks ette võtta?
Eks ka sellessamas Vireenis on tehtud nüüd üsna värskelt investeeringuid, et seda olukorda parandada. Arvan, et asi on liikumas paremuse poole. Peab olema liikumas. Kui me vaatame mitme aasta taha jäävat aega, siis eks loomulikult on olnud tingimused mõnevõrra leebemad, kui need on täna. Küsimus on ilmselt olnud ka teadvustamises.
Inimesed ise on muutunud palju teadlikumaks ja vähem leplikuks. Ilmselt oli aastaid tagasi väga tihti nii, et ei võetud telefoni ega kaevatud, kui olukord kuidagi häirivaks muutus.
Aga praegu ollakse järjest teadlikumad, osatakse oma õigusi taga ajada – ja õigesti tehakse.

Vireeni puhul on varem olnud probleeme ka puhastusseadmetega. Kas Pandivere kõrgustikul kui keskkonnatundlikul alal ei peaks ohtusid arvestades olema ettevõtetele karmimad nõuded?
Kõik need tingimused pannakse paika sel hetkel, kui luba väljastatakse. See on ka üks põhjus, miks kõik teemad peavad saama enne läbi räägitud ja tingimused seatud nii, et keskkonna huvid ei oleks tagaplaanil. Ja nii meile ka täna kinnitati – et juba tehtud investeeringud uutesse seadmetesse seda kõike arvestavad. Eks peame nüüd tähelepanelikult jälgima, et see nii ka oleks.

Uus jahiseadus on tekitanud palju poleemikat ka Lääne-Virumaal, eeskätt jahimeeste ja maaomanike vahelised suhted. Mis on nende silumiseks plaanis?
Kui ma pool aastat tagasi ministeeriumisse tulin, sai üsna kiiresti selgeks, et see on üks valdkondadest, kus on erakordselt palju pingeid. Õhkkond oli väga närviline, pooled omavahel ei suhelnud, vaid edastasid minu kaudu üksteisele sõnumeid, mis oli kaunis kummaline, sest kõik on täiskasvanud inimesed. Samuti selgus, et inimesed polnud sageli viimast eelnõu varianti üldse läbi lugenud, küll oli neil tekkinud kuskilt varasemast ajast arusaam, et ühele või teisele poolele tahetakse liiga teha. See oli põhjus, miks ma nad ühte ruumi kokku kutsusin ja oleme mitu kuud uut lahendust välja töötanud. Mõlemad pooled on väga jõuliselt oma huvide eest väljas, kuid on pidanud tegema ka kompromisse. Aga täna nad annavad selgelt aru, et kui need pinged edasi kestavad, siis lõpuks kaotavad mõlemad.
Ma usun, et kompromisslahenduseni jõuame veel selle aasta sees. Kumb­ki pool ei saa seda ideaalset varianti, mida soovis, aga mõlemale poolele on lähemale liigutud ja kindlasti on see, et nad on suutnud suured erimeelsused laua taga ära lahenda, aidanud kaasa edaspidisele suhtlemisele.

Paljusid kohalikke omavalitsusi puudutavaks probleemiks on masu ajal tehtud veeprojektide elluviimise kallinemine. Kas neil on lootust saada KIKist lisaraha?
Esimeses järgus tuleks väga kriitiliselt hinnata projekti mahtu – kas projekti allesjäänud tööd on vältimatud või on seal üksjagu luksust, mida saab ära jätta. Kui projekt on sellest sõelast läbi käinud ja endiselt on tegu kõva kallinemisega, siis peame keskkonnainvesteeringute keskuses sellele uuesti otsa vaatama. Selge on see, et lõputu ja hüppelise kallinemise katmist lubada ei saa.
Veeprojektide osas on meil praegu Euroopa Liidu fondide vahenditest 96 protsenti otsustega kaetud, mis tähendab, et vaba lõtku enam eriti ka ei ole. Kui ülejäänud meetmetes on näha, et veel on otsustega katmata raha, siis tõenäoliselt kaalume, et tõstame seda kasutamata raha veeprojektidele ümber. Vee ja kanalisatsiooni infrastruktuuri väljaehitamine tuleb ära teha ja seda pooleli jätta ei pea ma mõistlikuks.

Mida olulist keskkonna vallas veel sünnib?
Järgmisel aastal on oluline see, et 400 miljonit eurot, mis on üüratu summa, suuname keskkonnaalastesse energiasäästlikkust võimaldavatesse investeeringutesse. See on pikaajaline investeering, mis hakkab tagasi tooma väiksemate kulude näol.
Mitte ainult riigisektoris, vaid ka kortermajade energiasäästlikumaks muutmise puhul. Ma õhutaks kõiki korteriühistuid, kellel on võimalik hoonete energiasäästlikumaks muutmise vahendeid Kredexi vahendusel taotleda, seda kindlasti tegema. Ka kõik omavalitsused, kes on sageli hädas mitte kõige efektiivsemate küttesüsteemidega, võiks kasutada pakutavaid võimalusi küttemajandus moderniseerida ja seeläbi päris korralikku energiasäästu tekitada.
Värske ja hea näide on Orissaare, kus oktoobrist soojuse hind langes tänu sellele, et oli võimalik katlamaja renoveerida ja viia säästlikuma kütte peale. Kui teha mõistlikke investeeringuid, siis on võimalik isegi praegusel ajal hinda langetada küll.

Millise plaadi panete plaadimasinasse, et tööst lõõgastuda?
See oleneb konkreetsest päevast. Plaadimängijas on mul Metallica “Re-Load” viimane, mis mängis. Metal­licat on viimasel ajal olnud üksjagu, neilt on mul praktiliselt kõik plaadid olemas.
Mõni päev tahaks midagi rahulikku, siis on Stacey Kent ja Joni Mitchell tõenäoliselt plaadimängijas. Hommikul on Lenny Kravitz väga hea ärataja näiteks. Kõige rohkem on mul viimasel ajal kodus mänginud, isegi mitte plaadi pealt, vaid arvutist, mu oma venna bänd Dwam, mis on saanud värskelt kolme uue looga valmis. See on rokk, vahest natuke hoopis džässilik – selline roki, džässi, popi vahepealne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles