Singer vuriseb ja vestab lugusid

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki vanusevahe on 120 aastat, on mõlemad Singerid valmis täitma õmblejannade nobedate näppude korraldusi.
Ehkki vanusevahe on 120 aastat, on mõlemad Singerid valmis täitma õmblejannade nobedate näppude korraldusi. Foto: Arvet Mägi

Sihtasutuse Virumaa Muuseumid näitus “Üle kõige on Singer!” tutvustab 160aastast õmblusmasinat kui eesti naise truud kaaslast, mis on aidanud rasketes olukordades eluga toime tulla.


Kaks kõrvuti asetatud Singerit – vanake aastast 1892 ja vastne juubelimudel 160 TM – on väljanägemiselt ilmselgelt sugulased, ainult uus on tublisti suurem ja nutikam. Aga töötavad mõlemad.
Vanim näitusemasin kuulus omal ajal Hargla kirikuõpetaja perekonnale ja sellega õmbles pereema. 120aastaselt Singerilt on kuldsed kaunistused viimseni maha kulunud, aga töötab see praegugi. “Ta teeb hästi maru õmbluse, mitte tavalise – ta seob niiti teistmoodi,” selgitas Singeri praegune omanik Eha Vallner. Viimati vuristas ta sellega kokku tekikoti.
“Vahepeal masin ei õmmelnud, aga ma lasksin ta korda teha, puhastasin ja õlitasin. Nüüd läheb täitsa pehmelt. Võin inseneri poole pealt öelda, et tänapäeval niisugust konstruktsiooni ei ole: tal on kandiline võll ja süstik on hoopis teistpidi. Kuus aastat hilisemal masinal on kõik juba tänapäevane,” rääkis Vallner.


Näitusel on väljas 15 vaatamiseks mõeldud Singerit ning kaks masinat, millega külastaja võib õmblemises kätt proovida. “Ma ei tahtnud teha sellist näitust, kus oleks väljas kõige uhkemad Singerid või igast erinevast sordist masinad. Soovisin rõhutade eestlaste Singeri lugu ning jutustada seda nende eksponaatide kaudu,” kõneles näituse kuraator Evelin Rikma.
Et masinatel oleks oma lugu, ei võetud neid muuseumi fondidest, vaid koguti eraisikutelt. “Kui teatasime ajalehes, et muuseum otsib näitusele eksponaate, oli mul hea meel, et päris paljud inimesed võtsid minuga ühendust ja jutustasid oma Singeri huvitava loo,” sõnas Rikma. “Sain teada, kuidas õmblusmasin on eestlast läbi aegade aidanud, see võeti kaasa ka Siberisse ja aitas inimestel leiva lauale tuua.”
Rikma sõnul oli Singer eesti peres nii tähtsal kohal, et haarati ühes isegi metsa pakku minnes. “Sellepärast on nii mõnigi masin üsna räsitud ilmega, kõik need vintsutused ja rännutee Siberisse on neile jälje jätnud. Mõnel masinal on kaunistus päris maha kulunud ja see annab tunnistust, kui tublit tööd on nendega tehtud. Samas on masinaid väga hoolega hoitud,” rääkis kuraator.

Näitusele lisavad kunstipoolt Aleksei Kornilovi pildid, mille loomisel on kasutatud Singeri õmblusmasina detaile. “Ega juppideks tehtavaid masinaid palju võtta pole, sest need masinad töötavad aastakümneid. See näitabki Singeri kvaliteeti ja vastupidamist. Ta on väga väärt masin,” märkis Rikma.
Ehkki õmblusmasin oli leiutatud juba 18. sajandil Saksamaal, õnnestus Isaac Merrit Singeril teha sellest tõeline kultusese. “Õmblusmasinate tootjaid oli sel ajal palju, kuid Singerile tõi edu äristrateegia. Singer kaasas firma juhtimisse advokaadist sõbra, kes tegeles majandusasjadega, ise pühendus masinate demonstreerimisele. Korraldati tasuta õmbluskursusi, mis andsid hiljem õiguse see masin üldse osta. Masinate kasutusjuhend tõlgiti 54 keelde, mis tegi ta mõistetavaks paljudes riikides. Ja mis eriti oluline – esimesena ajaloos juurutas Singer järelmaksusüsteemi,” loetles Rikma Singeri õmblusmasinaäri võidukäigu põhjuseid.
“Masinaid müüsid agendid, kes tõid selle otse tuppa ja pakkusid võimaluse kohe osta. Esimeseks sissemaksuks sobis ka vana õmblusmasin. Singer oli kallis, sama raha eest võis osta lehma, aga inimesed loobusid päris paljust nende pärast ning enamasti said aastaga järelmaksu makstud,” jutustas ta.


Müügisüsteem oli paindlik – võis näiteks osta õmblusmasina ilma kastita, et oleks odavam. “See tõstis kohe masinate kättesaadavust, samuti oli oluline kvaliteet, mida rõhutati. Parandamine oli tasuta ning spetsiaalsed õlid ja niidid olid agentide kaudu kättesaadavad. Singerist on saanud õmblemise sünonüüm,” rääkis Rikma.


Esimese sajandi üsna klassikalist välimust hoidnud Singeri masin muutus möödunud sajandi 70. aastatel küll üsna kandiliseks, värviliseks ja plastmassiseks, kuid nüüd on pöördutud tagasi vana soliidse disaini juurde.
Rikmal endal küll Singeri masinat ei ole, aga karumeistrina teab ta kinnitada, et paksema riide õmblemises pole tänapäevastest õmblusmasinatest vanadele vastast. “Sa võisid seda kvaliteeti usaldada,” rõhutas ta. Temaga nõustuvad mitme põlvkonna naised.
Kes tulevad näitust vaatama, võivad üles kirjutada oma koduse Singeri seerianumbri, sest selle põhjal võimalik järele vaadata, mis aastal on õmblusmasin valmistatud. “Saate teada oma masina koha Singeri 160aastases ajaloos,” lubas Evelin Rikma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles