Nad lendavad mesipuu poole

, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Oma sünnimaast eemalolek ja samas siin toimuvaga kursis püsimine ei ole kunagi olnud nii lihtne kui tänapäeval. Uudised Eesti riigist ja oma kallitest lähedastest on kõigest mõne telefonikõne või internetti sisselogimise kaugusel. 24. veebruar paneb aga eriti mõtlema Eestile ja eestlastele.


Rein Kübarsepp
7,5 aastat Inglismaal, netiraadiojaama Muusikamoos toimetaja


Pidutunne on emapiimaga südames


On ütlemine, et millegi mõistmiseks tuleb vaadata seda eemalt. Olgu tegemist siis kunstiteose, uue automudeli või vabariigi sünnipäevaga.
Esimestel aastatel võõral maal oli vabariigi aastapäeval teine “maitse” – harjumuseks saanu jäi tegemata, pean silmas jalutuskäiku ausambamäele ja õhtut teleri ees, ning laualt puudusid harjumuspärased toidud.
Mida aasta edasi, seda vähem need rutiinsed tegematajäämised häirisid. Uued sündmused ja uued harjumused lihtsalt täitsid tühimiku, mida alul tundsin. Täna juurdlen ma hoopis selle üle, kelle jaoks see vabariigi sünnipäev üldse peaks tähtis olema, kas poliitiku jaoks või inimese jaoks, ja miks on need kaks teineteisest eraldunud, nagu poliitik polekski inimene, eestlane, eestimaalane …
Kuidagi ei tahaks, et see sündmus muutub privileegiks vaid rikastele ja ilusatele, et “klubisse” mittekuuluv inimene peaks solvatuna nentima: mina ei ole pidusse teretulnud. Aga pidu kas on inimese südames või ei ole, seda ei saa sinna süstida ei kutsega ballile ega ka sütitava kõnega, see pidutunne on sinna saanud emapiimaga, kui ainult seda sealt vägisi välja ei kistaks.

Ma heameelega näeks, et siia ei saabuks nii palju inimesi, kui hetkel tuleb, “siia” tähendab nii UKd kui Soomet kui Iirimaad, Norrat jne.
Ma ei ole selle arvamussuuna esindaja, et Eestis on KÕIK halvasti ja mujal on KÕIK hästi, ei ole, igal pool on oma head ja oma vead, aga inimese kui indiviidiga arvestatakse siin kindlasti rohkem kui kodus, kahjuks. Briti kogemust omades tean, et siin on inimesel õigused ja kohustused, Eestis kipuvad olema vaid kohustused.
Aastaid ei saanud ma aru väliseestlaste suursugustest koosolekutest, tundus natuke ülepingutatud, nüüd ma mõistan, miks nad seda tegid ja teevad, isegi siis, kui suur osa neist enam eesti keelt ei räägi, on nad ikka EESTLASED.
Mina taastan sel aastal osa traditsioonist – lähen abikaasa ja pisitütrega jalutama, mitte ausambamäele, aga lihtsalt jalutama, ja õhtul ... vaatan internetis aastapäevakontserti, loodetavasti Vaiko Eplik ei tee pauku uut moodi. Ja pidulauale ostsin maitselt meie toidule sarnast, poolakate poest. Head vabariigi aastapäeva!!!



Vivika Juhanson
6,5 aastat Soomes, lasteaiaõpetaja


Tähtis on võõrsil eesti keeles laulda

Kuigi algus oli Soome kolides raske, olen nüüd rahul, et tookord nii suure sammu tegime. Lühidalt öeldes on Soomes elades võimalusi rohkem. Mina jätkasin Helsingis oma erialal ja olen lasteaiaõpetaja 3-5aastaste rühmas, abikaasa jätkas samuti oma erialal ja töötab Soomes lihalõikajana.
Eesti asjadega oleme teinekord paremini kursis kui Eestis elavad sõbrad – tänapäeval on ju internet ja telefonid. Ja muidugi lähedased sugulased, kellega aeg-ajalt Eesti-Soome asju arutame.
Eesti vabariigi aastapäeval on mõtted alati mõnevõrra rohkem Eestis kui tavaliselt. Viimases kooriproovis sel esmaspäeval ütles meie koori dirigent Silver Lumi väga ilusasti, et laul “Ta lendab mesipuu poole” on väliseestlastele väga suure tähendusega. Kuulun nende väliseestlaste gruppi, kes väljendab oma eestlust eesti keeles välismaal lauldes. Mitte ainult Soomes, sest laulame Euroopa Eestlaste Segakooriga ka mujal riikides.
Helsingis elavatel eestlastel on alati võimalus võtta osa Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud üritustest. Õpetajad on igal aastal kutsutud Eesti vabariigi Helsingi suursaatkonda – nii ka sellel aastal tähistama Eesti vabariigi 94. aastapäeva. Kahjuks lasteaiaõpetajana mina vastuvõtule alati ei jõua, sest töögraafikud seda ei võimalda, kuid kontsertidest, mis on sama päeva õhtupoolikul, võtan osa.
Meie segakoor Siller esineb igal aastal vabariigi aastapäevale pühendatud aktustel, nii ka tänavu – esineme Helsingi Eesti Maja – Viro-keskuses, mis asub Suvilahtis.
Meie pere osaleb alati Eesti vabariigi aastapäevale pühendatud üritustel, sest mina laulan ja pere tuleb koori esinemist kuulama.
Et Helsingi lastel on 8. nädal koolivaheaeg, on poeg Tauri (17aastane) praegu parima sõbra perega Levil suusatamas ning tütar Kadri (20aastane) sõbrannaga Eestis ja kindlasti külastab ka Rakveret.




Edith Kotka-Nyman
Rootsi, Rakvere linna aukodanik


Sünnimaa tähtpäeva puhul Rakverre


Juba ligi paarkümmend aastat olen tähistanud 24. veebruari Rakveres. Olen osalenud igal aastal linnavalitsuse vastuvõtul ja üsna mitmel aastal ka maavanema vastuvõtul viibinud. Ka tänavu tulen Rakverre.
Rakveres pole ma ainult vastuvõttudel osalenud, vaid ka enam-vähem kõigil muudel üritustel, mis sel päeval on toimunud. Paaril aastal olen isegi päikesetõusul vallimäel lipuheiskamisel käinud. Igal aastal ausamba juures peetaval miitingul, kord isegi, kui oli -32 kraadi! Seejärel kirikus ning alati rahvamajas peetaval kontserdil. Ka sel aastal püüan igale poole jõuda!

Alates aastast 1945 kuni Eesti taasiseseisvumiseni olen alati osalenud Eesti vabariigi aktusel Stockholmis. Noorena, gaidide ridades, võtsin osa kõnekooridest, lipuvalvest jms. Nende Rootsis elatud 67 aasta jooksul pole ma vist puudunud üheltki aktuselt. Algul koos oma vanematega, siis oma laste ja nüüd isegi oma lastelastega.
Kuna meil siin peetakse aktus 24. veebruari lähedasel pühapäeval, siis olen enamikul aastatel, mil Rakveres olen viibinud, ka Rootsis aktusel jõudnud osaleda. Aktused peeti varem Stockholmi kontserdihoones, ühel aastal isegi Linnamajas (Stadshuset), kuid nüüd juba mitmeid aastaid eri kohtades, näiteks paaril aastal Peetri kirikus, mis asub Eesti Maja lähedal. Et neid, kes siia tulid põgenikena a. 1944, enam väga palju alles ei ole, järeltulijatest on ju päris suur osa rootsistunud või muidu kaotanud huvi, siis ei jätkunud enam publikut nii suurtele saalidele ning ei jätku rahagi nende üürimiseks.
Aktust peetakse ka Stockholmi Eesti koolis ja mitmes Rootsi linnas, kus eestlasi rohkem elab. Göteborgi eestlaskond on eriti aktiivne ja sel aastal on neil aktusel kõnelejaks Eesti suursaadik Jaak Jõerüüt.
Aktuste järel oleme tähtpäeva alati pühitsenud kas Eesti Majas õhtusöögiga või kodus, varasematel aastatel perega minu vanemate juures ja hilisematel aastatel minu kodus. Eesti vabariigi aastapäeva puhul on mul sel päeval alati maja ees üleval Eesti lipp ja oleme perekondlikult söönud pidulikku õhtusööki. Nii ka tänavu.
24. veebruaril oli varem alati Stockholmis Eesti kirikus jumalateenistus, nüüd, kui osavõtjate arv on tunduvalt vähenenud, peab meie õpetaja vastava teenistuse Stockholmi Eesti Pensionäride Kodus, kuhu kõik on teretulnud.




Kaido Höövelson
8 aastat Jaapanis, sportlane


Vabariigi sünnipäev treenides


Sel aastal pean mina trennis sünnipäeva veetma. Igal aastal on saatkond korraldanud vastuvõtu, kus ka mina olen osalenud. Sel aastal peab aga Osakas aastapäeva vastu võtma.
Soovin kõigile läänevirumaalastele ja kogu Eesti rahvale ilusat vabariigi aastapäeva.

Eesti püsib meeles igavesti


Eesti suur sõber Pauli Koskinen, soomlane, kes elas üheksa aastat Rakveres, tähistab Eesti vabariigi aastapäeva koos oma pere ja sõpradega Helsingis. Pauli Koskinen: “See võis olla aastal 1990, kui ma kuulsin esimest korda, et Soome televisioonis räägiti Eesti esimesest iseseisvumisest 24. veebruaril 1918. aastal. See oli ju kõigest 80 päeva hiljem kui Soome iseseisvumine 6. detsembril 1917. Elasime tol ajal majas, kus oli võimalus vaadata Eesti televisiooni, ja alati, kui oli aega, kasutasime võimalust, et vaadata, kuidas käivad asjad lahe teisel poolel.
1999. aasta juunikuus kolisin koos oma naise Pirkko ja kahe kassi Tiina ja Saaraga elama Rakveresse. Juba mõni aasta enne kolimist käisin Helsingis raamatukogus ja lugesin raamatuid, kus kirjutati eesti ajaloost. Tutvusin seal nii Jannseni perekonna ajalooga kui ka Kreutzwaldi ja Tammsaare raamatutega.
Rakvere-aastatel käisime alati 24. veebruaril Vabadussõja mälestussamba juures küünlaid süütamas ja võtsime osa erinevatest üritustest linnas.
Muidugi käisime vabariigi aastapäeval või enne seda koos sõpradega ka saunas, uskuge, keris oli kuum ja jutud seal saunalaval isamaalised. Vaatasime ETVst igal aastal iseseisvuspäeva paraadi ja presidendi vastuvõttu. Hea oli kuulda ka nende soomlaste nimesid, kes olid vastuvõtule kutsutud.
Pärast seda, kui kolisime tagasi Helsingisse – see oli 2007. aasta suvel -, käisime Eesti iseseisvuspäeva puhul kuulamas Helsingi ülikoolis loenguid. Teiste seas kõnelesid seal näiteks Mart Laar ja soome professor Matti Ylikangas. Nüüd kuulsin, et Laar on haigestunud. Soovin temale kui Soome sõbrale kiiret paranemist.
Soomes olles oleme jälginud paraadi ja vastuvõttu internetist. Homme süütame kodus taas küünla Eesti auks meie koduse sinimustvalge lipu ees, tervitame telefonitsi või interneti teel sõpru nii Eestis kui ka Soomes.
On hea, et IT-süsteemid on nii head, et saame jälgida elu Eestis ja mujal. Iga päev loen Virumaa Teatajat ja igatsus väheneb.”

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles