Puuetega inimeste aitamiseks mõeldud rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus üha raskeneb. Samuti ootavad teenust osutavad asutused iga aasta alguses riigi rahaeraldisi.
Teenuse järjekorrad venivad järgmisesse aastasse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Imastu koolkodu juhataja Sigrit Jürgensoni sõnul pakub nende asutus rehabilitatsiooniteenust raske, sügava ja liitpuudega lastele ning psüühilise erivajadusega täiskasvanutele.
Märts on ootusärev, sest alles kuu lõpus selgub, kui suures mahus tänavuseks aastaks raha antakse.
“Keskmiselt osutame teenust 60-70 inimesele aastas. Lapsi on selles üldarvus vähem,” rääkis Jürgenson. “Täiskasvanutele koostame peamiselt plaane. Meie kliendid on ka Aavere ja Udriku hooldekodu elanikud, kelle puhul peame jälgima, et plaanid oleks õigeks ajaks koostatud.”
Praegu registreeritakse täiskasvanuid teenusele 2013. aastaks.
“Samas otseselt aktiivseid teenuseid saame pakkuda eelkõige lastele, sest laste rehabilitatsiooniks eraldatavad summad on õnneks olnud pisut suuremad,” lisas Jürgenson.
Kõige enam vajavad Imastu lapsed ja noored logopeedi, füsioterapeudi ja tegevusterapeudi teenuseid. Kuna raha on vähe, peab tegema sageli raskeid valikuid.
“Oleme näiteks logopeedi teenuse aasta peale ilusasti ära jaotanud, mis teeb kokku 40 tundi,” selgitas koolkodu juhataja. Tema meelest oleks hea, kui füsioterapeudi teenust oleks võimalik osutada pidevalt, sest 5-10 tunnist on ikka väga vähe. Liikumisravi tulemuslikkus liitpuudega laste puhul sõltubki järjepidevusest.
“Kui teha kümme tundi järjest, mingi kasutegur on, aga siis tuleb pikk vahe ja saavutatud tulemus kaob,” tõdes Sigrit Jürgenson.
Iga päev ei saa koolkodu füsioterapeudi teenust oma eelarvest osutada, küll aga tegeleb õpetaja lastega ka individuaalselt kehalise tunni raames. Tänu sellele saadakse rehabilitatsiooniks ette nähtud väheste tundidega kuidagi hakkama.
Teraapia tulemused fikseeritakse kindlas andmestikus, kus on kajastatud teenuse eesmärgid ning kirja pandud, mida üks või teine spetsialist on teinud. Lõppulemusena valmib hinnang kliendi seisundi ja olukorra kohta.
“Üldiselt on erihoolekande süsteemis teenuse kvaliteet tugevalt paranenud. Minu meelest tehakse palju klientide arendamiseks. Ainult rehabilitatsiooniteenusele lootma jääda ei saa, sest see ei ole stabiilne ning ei taga erivajadustega inimeste järjepidevat toetust,” arvas Sigrit Jürgenson.
Kuna sotsiaalteenusena mõeldud rehabilitatsiooniteenust osutavad peamiselt raviasutused, siis Rakvere haigla teenuse juhi Valentina Komarova sõnul soovib suurem osa klientidest saada taastusraviprotseduure – massaaži, vanne, elektriravi ja teisi sarnaseid teenuseid. Kliendid ootavad füsioteraapialt palju.
Rehabilitatsioon on aga sotsiaalteenus, mille käigus õpetatakse hakkama saama igapäevaelu toimingutega. Komarova sõnul on lastel kasvanud vajadus logopeedi teenuse järele ning viimasel ajal on märgata psühholoogi nõustamiste arvu tõusu, seda peamiselt laste kasvatamisega seotud probleemide lahendamiseks.
Psüühikahäirega inimesed küsivad tegevusterapeudi teenust. Seoses sotsiaalkindlustusameti eraldatava raha vähesusega ulatub ka Rakvere haigla rehabilitatsiooniteenuse järjekord 2013. aasta II kvartalisse.
“Tegelikult on vajadus teenuse järele kaks korda suurem, kuid raha eraldatakse riigi võimaluste piires. Paljud inimesed ei taha ka erinevatel põhjustel sõita teise rehabilitatsiooniasutusse teenust saama. Nad on nõus pika ooteajaga Rakvere haigla teenuse järjekorras,” selgitas Valentina Komarova. Eelmisel aastal käis Rakvere haiglas rehabilitatsiooniteenusel 60 last ja 27 täiskasvanut.
Tapa haigla peaarsti Aivar Kuusiku meelest vajab üle vaatamist eelkõige rehabilitatsiooniteenuse sisu, kus rõhku tuleks panna teenuse osutamisele, mitte plaani koostamisele, mis on tema arvates kallis ja kuhu on kaasatud põhjendamatult palju spetsialiste. Lisaks peaks tõsiselt sõeluma välja ikka tegelikud teenuse vajajad, sest tõeliselt puudega inimesi on palju vähem, kui praegused arvud näitavad.
Ilmselgelt ei piisa rehabilitatsiooniks viiest või kümnest päevast. Aivar Kuusiku sõnul peaks teenuses olema nõustamine ka ülekaalulisuse puhul, sest inimesed lähevad aina jämedamaks ja terviseprobleemid kroonilisemaks.
“Kui taastusravi on see, kus saadakse lahti näiteks mingi liigese kangusest, siis rehabilitatsioon peaks õpetama, kuidas püsida õiges kaalus, et ei tekiks viga. Lisaks vajab patsient nõustamist abivahendite kasutamisel ja muid soovitusi igapäevaeluks, et tulemus püsiks,” selgitas arst.
Neljandat aastat ratastoolis Erki (32) meelest on rehabilitatsiooniteenuse aeg liiga lühike. Ka ei ole kõik teenuse pakkujad valmis ratastoolis inimesi vastu võtma.
“Käisin hiljuti teenusel, kus ma ei pääsenud ilma kõrvalabita tualetti, mis oli vägagi ebamugav, sest uksed olid nii kitsad, et ratastooliga pesemisruumi minna ei saanud, keegi pidi kaasas olema,” rääkis Erki. “Ka protseduure oli vähe. Kui päevas on üks tund füsioteraapiat ja jalavann, siis on päev läinud tühja. Haapsalus käies sain 4-5 protseduuri päevas,” oli ta rahulolematu.
Erki meelest suhtub inimene rehabilitatsiooni kui taastusravisse. “Olen paljudega rääkinud. Sotsiaalset tuge pole sealt küll keegi otsinud. Minnakse rohkem ikka selleks, et saaks kehalist suutlikkust arendada ja toast välja,” selgitas noormees.
Tema meelest sõltub palju ratastooli sattunud inimese arengust. Esimesel aastal pärast traumat kulub aeg haiglates, teisel aastal hakkab mõte liikuma tuleviku suunas. Alguses ei tea keegi, kui kauaks tuleb ratastooli jääda, iga päev mõlgub mõte, et homme saab jalad alla. Niisugustel juhtudel on vajadus taasturavi järele kõige suurem ning pöörduda tuleb ka psühholoogi poole. Selleks ei ole Erki arvates rehabilitatsiooniplaani vaja teha.
Kui plaan on ka tehtud, siis inimene peaks saama ise määratleda, millist teenust ta vajab. Mõnel inimesel on kindlasti vaja nõustamist tegevuse leidmisel ja abivahendite kasutamisel. Vajalikku infot leiab ka invaühingutest.
“Mina olen ise leidnud endale kodus töötamise võimaluse. Pere on ka, kuidagi peab hakkama saama, sest see puude pension on ju inimese naeruvääristamine!” tõdes Erki.
Mis on rehabilitatsiooniteenus?
Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist.
Rehabilitatsiooniteenuse käigus hinnatakse inimese toimetulekut ja kõrvalabi vajadust, tehakse ettepanekuid kodu-, töö- ja õpikeskkonna kohandamiseks, abivahendi saamiseks ja kasutamiseks. Inimest nõustatakse erinevates valdkondades, et parandada edasist sotsiaalset toimetulekut.
Missuguseid teenuseid osutatakse?
Isikliku rehabilitatsiooniplaani koostamine
rehabilitatsioonivajaduse hindamine ja -planeerimine
rehabilitatsiooniplaani täitmise juhendamine
rehabilitatsiooniplaani täiendamine ja tulemuste hindamine
füsioterapeudi teenus (individuaalne ja grupitöö)
tegevusterapeudi ja loovterapeudi teenus (individuaalne ja grupitöö)
sotsiaaltöötaja teenus (individuaalne, perenõustamine ja grupinõustamine)
eripedagoogi teenus (individuaalne, perenõustamine ja grupinõustamine)
psühholoogi teenus (individuaalne, perenõustamine ja grupinõustamine)
logopeedi teenus (individuaalne, seanss perele ja grupinõustamine).
Kellel on õigus rehabilitatsiooniteenusele?
1. Kõigil puuet taotlevatel lastel ja neil puuet taotlevatel tööealistel isikutel, kelle suhtes teeb vastava otsuse sotsiaalkindlustusamet.
2. Puudega lastel ja täiskasvanutel.
3. Tööealistel (16 a kuni vanaduspensioniealistel) psüühilise erivajadusega inimestel, kelle töövõime kaotus on vähemalt 40%.
4. Alaealiste komisjoni otsusel suunatud isikutel.
NB! Ravi, taastusravi või sanatoorse ravi saamiseks tuleb pöörduda oma perearsti või eriarsti poole. Nimetatud teenuseid rehabilitatsiooniteenuse raames ei hüvitata.
Allikas: sotsiaalkindlustusamet