Rakvere teater säilitab kino, valib peakunstniku, sõidab Ameerikasse, toob teatrisse lapsi ja teismelisi, uuendab valgusparki ja bussi, räägib teatrijuht Joonas Tartu.
Intervjuu: Joonas Tartu:“Chicago, Toronto, Ada, Washington ja New York”
20. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erki Kasemetsa leping Rakvere teatri peakunstnikuna lõppes. Kuidas edasi?
Rakvere teater hindab Erki Kasemetsa väga. Mõtlemine ja näitused, mida tema siia majja on toonud, on väga vinged. Kuna teda ootab ees doktorantuuri lõpetamine ja on vaja teha mõned tööd välismaal, ta peakunstnikuna ei jätka.
Küll on aga kokkulepe, et Erki Kasemets astub oma tööga üles Baltoscandalil. Soovime, et ta üllitaks midagi sarjas “Rakvere teater esitleb” ning oleks uuele peakunstnikule konsultandiks näitustega seoses, et jätkuksid teatrirahva näitused ehk mängud kolleegide ja publikuga. Mõlemapoolne soov on, et Erki Kasemets selle maja jaoks ära ei kaoks.
Kas mantlipärija on leitud?
Meil käivad läbirääkimised kahe inimesega, kes on mõlemad majaga tuttavad ja erinevail aegadel erinevaid liine pidi sellega seotud olnud. Mõlemad on pakutud maja seest ehk kolleegide poolt. Mõlemad on võtnud mõtlemisaega.
Praegu on Üllar Saaremäe ilmareisil, kui ta tagasi tuleb, arutame põhjalikult ja siis otsustame.
Missugune on teatrikino tulevik?
Kinoga on rasked lood. Sageli ei mõisteta, et teater ei võtnud seda ambitsiooni või edevuse pärast, ammugi mitte teenimiseks, vaid selleks, et peame seda kunstiliiki oluliseks, et see ei jääks Rakveres puudu. Aga meie võimalused on, nagu on. Prooviruumide vähesus on tõsine probleem, ja kui sealt kõrvalt tahta kino näidata, siis ajad on tänaseks maksimaalselt ära kasutatud. Kui tahta rohkem, tuleks see teatri arvelt, aga see poleks õige. Pigem tuleb otsida muid võimalusi.
Oleme Jaanus Lekiga [kino endine projektijuht – toim.] arutanud ja olen ka vastavatelt funktsionääridelt küsinud, kas on linnas muid lahendusi, koht, kus kino näidata. No ei ole leitud. Siit üleskutse: kui keegi tunneb entusiasmi hakata Rakveres kino pidama, siis teater on valmis jagama kogemusi ja tulema koostööpartneriks. Ja kui keegi tahab kino toetada ruumide, hea nõu või rahalise panusega, oleme selleks väga avatud.
Rahvas nuriseb jätkuvalt kino ehk väikese saali toolide üle.
Toolidega on nii, et tribüün ja süsteem on väga head, aga toolid tõesti ei ole mugavad. Teatri jooksev eelarve on nii pingeline, et uute toolide ostuks vajalikku investeeringut ei ole võimalik teha. Kui rääkida prioriteetidest, siis meie pansionaat, tänu millele saame siia väljastpoolt inimesi tööle kutsuda, on väga viletsas seisus ja lähiaastatel on vaja see renoveerida. 2005. aastal renoveeritud teatri suur maja vajaks aastal 2013 sanitaarremonti. Need on olulisemad kui toolid.
Kas midagi positiivset ka kinoga seostub?
Eelmise aasta 16 000 vaatajat oli Rakvere teatrikino tegevusaja kolmas tulemus. Filmivalik on paranenud, oleme pakkunud head meelelahutust erinevatele sihtgruppidele. On väärtfilmi pühapäevad ja on Hollywoodi filmid. Filmid on siia kiiremini jõudnud.
Milliseid arenguid võib kino asjus loota?
Oleme saanud eelarvet natuke üle vaadata. Kurb on öelda, aga peame tõstma natuke piletihinda. Me pole selle üle kuidagi õnnelikud, aga kulud kasvavad.
Läbirääkimisi on olnud Rakvere linna ja kultuurikeskusega, nii et väikest tuge võib loota. Olen täna optimistlik ja usun, et saame kinoga jätkata.
Merili Räitsak [kino projektijuhi abi – toim.] on nii entusiastlik ja hingeline, et võrdleksin teda Tiina Lokiga. Ilmselt saab Merilist kino uus projektijuht.
Kavatseme tuua kogu müügi ukse juurde, mis tähendab, et kinno pääsemine võib muutuda natuke aeganõudvamaks. Saalis on töötaja ainult lasteseanssidel. Loodame, et need muudatused, tugi linnalt ja publiku huvi aitavad kino Rakveres ellu jätta.
Samas ootab kogu Eesti kinovõrku suur probleem – Euroopa raha on investeeritud filmiaparaatide ostmiseks, aga 35millimeetrise filmi aeg hakkab läbi saama. Süsteem on digitaliseeritud ning Rakveres kino näitamise jätkamine tähendaks 70 000- või 80 000kroonist investeeringut. See aeg saabub 2014. aasta lõpus või 2015. alguses. Eestis saab siis kino vaadata ainult Tallinnas, Tartus ja Narvas. Loodame, et kultuuriministeeriumi tasandil leitakse lahendused, 2014. a on avanemas uued struktuurifondid.
Meie jaoks on kino- ja proovisaali hoone äärmiselt vajalik, oleme sellest rääkinud igal tasandil. Loodame, et see ikkagi realiseerub. Et kinomaja projekt rohkem kõlapinda leiaks, on tarvis säilitada tänane kinonäitamine.
Rakvere on väga tore linn, aga siin ei ole liiga palju meelelahutuse ja kultuuritarbimise võimalusi. Kui kuskilt midagi kaotame, on protsendi jagu jälle vähem põhjust, miks peaks siin elama.
Hiljaaegu esines Rakveres Northern University Big Band Ohiost. Mis asju ajab Rakvere teater Ameerikaga?
Pühapäeva (18. märtsi) varahommikul sõidan Ameerikasse, kus mul tuleb intensiivne nädal marsruudil Chicago, Toronto Kanadas, Ohio osariigi väikelinn Ada, Washington ja New York. Minu ja Rakvere teatri peamiseks kutsujaks ja partneriks on Ohio Northern University, sealne teatriosakonna juht Nils Riess, kes on eesti taustaga mees.
Tema õppemeetodiks on, et ta toob üle maailma kokku väga erinevat teatrit ja pakub seda oma tudengitele, kolleegidele ja ümbruskonna inimestele vaatamiseks. Toimuvad arutelud, analüüsid, kohtutakse külas olevate truppide näitlejatega, uuritakse, kuidas nende maal ja nende kogukondades teatri tegemine käib.
Nils Riess ütles draamafestivalil, et on “Tuulte pöörisest” väga huvitatud, tahab seda oma õpilastele näidata ja külla kutsuda. Ta ütles kohe välja ka selle, et kui Ameerikasse tulete, peaksite vaatama ringi laiemalt ja kohtuma eesti kogukondadega Chicagos, Torontos, Washingtonis ja New Yorgis. Selle reisi ettevalmistusi sõidangi tegema.
Teatril selleks reisiks raha ei ole, loodame seda leida väljastpoolt ning suures osas võimaldab selle sõidu meile ülikool. Väga põnev võimalus on osaleda ülikooli õppetöös, lisaks kohtumine eesti kogukondadega. Selline reis on kindlasti suur inspiratsiooniallikas.
Millist koostööd veel plaanite?
Ülikoolilt tuli veel üks põnev pakkumine. Neil on partnereid üle maailma, aga nad on huvitatud partneri leidmisest ka Eestist. Rakvere teater tundub neile sobiv. Partnerluslepingu sõlmimine dekaaniga on samuti kavas. Selle sisu oleks inimeste ja nende kogemuste pidev vahetus. Selle raames on Batoscandalile tulemas Ameerikast väike delegatsioon tehnikuid. On räägitud tehnikute vahetusest seoses jõuluprojektidega.
Ülikool on teatriga sarnane selles mõttes, et neil on ka ligikaudu kümme uuslavastust aastas. Paljuski tuuakse need välja üliõpilaste abiga, aga on ka väga professionaalseid tegijaid õppejõudude näol. Vahetus hõlmaks nii üliõpilasi kui professoreid. Viskasime nalja, et miks mitte 2014. aastal tuua välja üks suur muusikal, milles ameeriklased on väga kodus.
Rakvere teater ei jätaks koostööd üksnes enda asjaks, vaid on valmis jagama – kui siia on tulemas tehnikuid, kes võiksid läbi viia töötubasid või õpet, siis saaksime seda kogu eesti teatri arendamiseks pakkuda.
Erni Kask on rahvusvaheliste suhete korraldajana teinud tublit tööd. Lisaks Ameerikale käivad läbirääkimised soomlastega ühe projekti üle, kus tekiks kompetentsuse ja ideede vahetus. Ühele Gruusia teatrifestivalile minek on kompamisel. Rakvere teater hakkab oma kombitsaid väljapoole ajama ja see on positiivse potentsiaaliga asi.
Kui kaugel on asjad sellega, et teater hakkab saastekvootide toel vahetama valgusparki ja saab uue bussi?
Kiitus Vanemuise direktorile Paavo Nõgenele, kes jagas ära, et CO2 vahendeid on võimalik rakendada ka teatrimaalima paremaks muutmiseks, ja et ta ei hoidnud seda ainult enda teada, mõtles suuremalt ning suutis teha suurepärat lobitööd. Leiti partner mõlemale tema projektile. Jaapan ostab Eestilt CO2 kvooti ja selle tingimuseks on, et saadud vahendeid tuleb kasutada teatritegemise keskkonnasäästlikumaks muutmisel, seda siis valguspargi elektritarbe vähendamise kaudu. Rakvere teatrile tähendab see suure maja prožektoritelt üleminekut LED-valgusele, mis on oluliselt kokkuhoidlikum. See projekt on peensusteni meie majast läbi käinud ja praegu on meie asi ainult oodata. Projekt lubab vanu prožektoreid kasutada väljaspool antavates tükkides, et vahetada välja veel kehvemad ja rohkem energiat tarbivad valgustid.
Rakvere teatri suur buss on üpris amortiseerunud. Loodetavasti juba sügisel tuleb teatrisse selle programmi raames täiesi uus buss. Riigihange on ettevalmistuse viimases järgus. Teater on pidevalt tingimuste koostamises osalenud, nii et loodetavasti saame hea, mugava ja kokkuhoidliku bussi. Jääb loota, et ei toimu tavapärast kisklemist, nagu riigihangete ümber kipub olema, kus vaidlustuste tõttu hakkavad asjad venima. Üks bussi saamise tingimus on, et kohustume sellega osutama transporditeenust.
Keda hakkab teatribuss sõidutama?
Edukalt on käima läinud “Aitan lapsi” projekt, kus taaraautomaatide kaudu saadakse raha laste teatrisse toomiseks. Rakvere teater osaleb selles projektis. Kuna on lasteasutusi ja omavalitsusi, kelle jaoks transpordi tellimine on rahaline probleem, siis ehk saame aidata seda muret leevendada. Nii saab teatrisse tulla ka see laps, kes siia muidu kunagi ei jõuaks.
Oleme välja pakkunud “Aitan lapsi” projektile laienduse, mis rakendub sügisel: kinkepiletid ehk kui inimene tuleb ostma teatripiletit, on tal võimalik maksta natuke juurde ja tekitada ühele väikesele tegelasele võimaluse tulla teatrisse.
Oleme tegevusi laiendamas, mis on teatrile oluline ja tähendab, et üritame integreerida teisi kultuurivaldkondi – et laps käiks enne etendust ka muuseumis või näitusel. “Aitan lapsi” projekt võiks laieneda noorukite suunas, et neis tekitada nii soovi tulla teatrisse.
Ka täiskasvanute seas on palju inimesi, kes ei saa kultuuris osaleda. Teatrijuhtide koosolekul vestlesime Jüri Jaansoniga, kes on kuulmispuudega. Endla teatri eestvõtmisel tegeleme sellega, et tuua teatri juurde suur sihtgrupp, kellel siiani ei ole seda võimalust olnud.
Olen veendunud, et olemaks ühiskonna täisväärtuslik liige, peab inimesele olema tagatud meelelahutuses ja kultuuris osalemise võimalus. Et ta saaks tunda end täisväärtusliku inimesena.