Rakveres 30. ja 31. märtsil peetud maakondlikul põhikooli ja gümnaasiumi astme kooliteatrifestivalil pärjati mõlemas vanuseklassis parimaks ning lähetati üleriigilisele festivalile taset näitama Rakvere Linnanoorte Näitetrupi lavastused.
Kooliteater on päristeater
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks päeva kohalikku kooliteatrit kinnitas igale osasaanule Lääne-Virumaa noorte teatriharrastajate kõrget kunstilist taset. Teater on neil südames ja peas ja nemad on ikka ja jälle laval. Väljendavad, otsivad ja määratlevad ennast, lahutavad ja liidavad meeli, kutsuvad esile hapraid vaikusehetki ja ülevoolavaid naerurõkatusi. Kooliteater keskendub mängivale noorele, tema elu ja väljendusvahendite rikastamisele.
Kõneles žürii liige, harrastusnäitleja ja -lavastaja Tiit Alte: “Põhikooli osas oli neli lavastust. Kõigis neis oli näha tüüpilisi vigu ja tüüpilisi häid külgi ... Jabloko lavastus, muinasjutt “Seitsmevärviõeke” oli võib-olla toores, see oli neil ka esietendus. Seal oli lihtsalt lavaletulekut ja lavalt äraminekut, ilma et oleks aimata olnud, kust ja kuhu. Nende peaosaline Katja Mašina oli väga tubli!
Kadrina keskkooli “Crystal” oli ameerika lugu. Lavastaja oli kirjutanud vabanduseks, et Kadrinas pole poisse, kes mängiksid, ja pani tüdrukud poisse mängima. See jättis natuke ebamäärase mulje. Aga samas nad puudutasid küllalt olulist teemat, noorsooprobleeme, ja see, et nad nende asjade üle mõtlesid, oli tore.
Karla “Loomises” oli tugev lavastajatöö Tiina Kippelilt. Ansambel oli ühe eesmärgi teenistuses, kõik said aru, miks nad laval on, mida nad teevad ja mis toimub.
Linnanoorte näitetrupi “Võitsin mina” oli I vaatus Jaroslava Pulinovitši näitemängust. Raske oli muidugi terviku üle otsustada, aga me võtsime seda katkendit kui tervikut. Väga tubli näitlejatöö Kätlin Palmsalul. Ka lavastaja Tiina Rumm oli leidnud uhkeid võtteid. See oli nagu päristeater, saal oli laval järsku ja nägi ennast läbi kaamerasilma.
Põhikool on üldse selline vanuseaste, kus nooremad mängivad veel muinasjutte ja vanemad tegelevad juba väga tõsiste teemadega, seda ei ole üldse lihtne võrrelda. Aga tundub, et võidukad on need, kes võtavad teemad, millest noored ainult aru ei saa, vaid mis neil ka südamel on.”
Võidu koju viinud lavastust “Võitsin mina” näeb 27. ja 28. aprillil Kuusalus toimuval põhikooli astme riigifestivalil.
Vanema astme festivalipäeva lõpul tagasisidet andes tõdes žürii liige teatrikriitik Rait Avestik, et siinse kooliteatri tase “on täitsa okei”. Mis selle “okei” taga aga peitub?
Armsaid mõistulugusid koolireaalsusega ühendavat Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli noorema trupi lavastust “Õnnelik kana” tunnustas žürii teemavaliku ja koosmängu eest, aga mainis sedagi, et nii sisult kui ka vormilt sobinuks tükk pigem põhikoolifestivalile.
Teatriansambli vanema koosseisu “Mardipäev”, lugu hirmsaks arveteklaarimiseks muutuvast noorte sõbralikust koosistumisest, pälvis aga kiidusõnu atmosfääri eest. Avestik kinnitas, et seda lavastust vaadates võis vaataja unustada, et on teatris, sai jälgida tegelasi ja lugu – nii nagu see hea lavastuse puhul olema peabki.
Reaalgümnaasiumi teatriklassi lõputööna publiku ette toodud “Sürrealistide” puhul rõõmustati ambitsioonikuse ja julge pealehakkamise üle. Aga ... “Julge hundi rind on haavleid täis,” teadis Tiit Alte, kui oli rääkinud tempo puudumisest lavastuses.
Kunda ühisgümnaasiumi draamaringi lavastuses “Minu mitu mina” võeti tegeleda ausa enesemääratlemisega, seejuures põimides üheks tervikuks teatrikunsti erinevaid vahendeid: tantsu, videot, sõna ja valgust. Žüriile avaldas muljet trupi julgus olla lõpuni siiras.
Jabloko lavastusest, jõulisest ja tundlikust perekonnaloost “Pliiatsid Varjale” kõneldes polnud Avestik mahlakate kirjeldustega kitsi. “Psühholoogiline paugutamine” ja “rammus ürgnaturalism”, kõlasid kriitiku määratlused. Näitlejatel, kellest mõned siiski juba gümnaasiumieast väljas, õnnestus harvanähtava ja nüansitäpse ehedusega kanda lavale elu ise kogu oma võimsuses ja haavatavuses.
Ja viimaks linnanoorte näitetrupi hoogne vaatemäng “Shakespeare’i kogutud teoste” järgi, mis oli žürii hinnangul väljapeetud metateater, sisaldades peale vaimuka Shakespeare’i-paroodia mitmetähenduslikke viiteid nii trupi ajaloole kui ka mängitavale lavastusele enesele. Trupi ühtne ansamblimäng võimaldas aga tähele panna ka erakordse erksusega esilekerkivaid näitlejasooritusi. Nii ei jäägi trupil muud üle kui vastavalt žürii otsusele esitada säravat kiirülevaadet Shakespeare’i loomingust ka 13.–15. aprillini Tallinnas toimuval gümnaasiumi astme riigifestivalil.
Rait Avestik: “Oli väga palju lustimist nii näidendites kui ka laval. Õpilased nautisid mängu, kerge tunne jäi. Silma jäi ka see, et MTV-põlvkond on suureks kasvanud. On palju visuaali, hakitust, postmodernismi.”
Avestik, “Eesti kooliteater. 30 aastat festivale” autor, sõnastas põhiküsimuse: “Kas kooliteater peab olema osa pedagoogikast või kunst? Mis need eesmärgid on? Sealt hakkab kõik pihta minu arust. Kuidas kooliteatrit hinnata? Kui juhendaja on võtnud endale ülesande ja see ülesanne on täidetud, siis ongi väga hea.”
Rakvere gümnaasiumi Teatriansambli juhendaja Aili Teedla: “Tähtis on, kui säilib kooskäimise rõõm ja tehatahtmine. Üks asi on eneseväljendus, mõned vajavad, et neid nähtaks ja kuuldaks. Ühtsustunne on mõnus. Kui tekib hea kooliteatripunt, kes hingab ühes rütmis, siis on kõik hästi. Seda on väga raske saavutada.”
Linnanoorte näitetrupi liige, lavastuse “Võitsin mina” peaosatäitja Kätlin Palmsalu: “Tähtis on ikka see, et mingi sõnum, mõte jõuab vaatajani. Kooliteater, teater, harrastusteater – kõik on ju teater. Vahe on ainult hariduses või tasemes. Oleneb lihtsalt, kuidas ja kellega sa teed seda.”
Asjaolu, et sisuldasa polegi kooliteater midagi muust teatrist erinevat, tunnistas ka Tiit Alte: “Täpselt see, mis on teatris etenduse puhul tähtis, on ka kooliteatris. Hea etendus on hea etendus nii teatris kui ka kooliteatrilaval, pole vahet, kus seda mängitakse. See peab kõnetama südant, peab puudutama vaatajat. Ja mängijat ka. Kui see juba mängijat puudutab, siis vaataja tunneb kindlasti ka, et on hea teater. Sest teine variant oleks totaalne meelelahutus ja uhke show, mis võtaks tummaks. Ei ole kooliteatril paraku selliseid rahasid, mis tummaks võtavad. Parem on siis juba rääkida inimlikest asjadest.”
AUHINNAD
Põhikooli festival
Grand prix – Rakvere Linnanoorte Näitetrupp “Võitsin mina”, juhendaja Tiina Rumm.
Näitlejapreemiad – Katja Mašina (noorteteater Jabloko) ja Kätlin Palmsalu (Rakvere Linnanoorte Näitetrupp).
Ansamblimängu preemia – Rakvere reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguselts Karla.
Preemia noorsooteema käsitlemise eest – Kadrina keskkooli näitetrupp.
Gümnaasiumi festival
Grand prix – Rakvere Linnanoorte Näitetrupp “Shakespeare’i kogutud teosed” (pildil), juhendaja Tiina Rumm.
Parimad naisnäitlejad – Ksenja Gikalo ja Karina Rotova (noorteteater Jabloko).
Parim meesnäitleja – Nikita Gikalo (noorteteater Jabloko).
Parim lavastaja – Olga Žulai (noorteteater Jabloko).
Näitlejapreemiad – Kristel Murumaa (Rakvere reaalgümnaasiumi XII teatriklass), Jane Napp, Eliis Uudeküll ja Sander Sakkos (Rakvere Linnanoorte Näitetrupp), Tim Leesnurm ja Ringo Ramul (Rakvere gümnaasiumi Teatriansambel).
Kontseptsioonipreemia – Liisi Jurtom ja Anne-Liisi Laaneste (Kunda ühisgümnaasiumi draamaring Drama’ivõi).
Koreograafiapreemia – Elle Türkel ja Anne-Liisi Laaneste (Kunda ühisgümnaasiumi draamaring Drama’ivõi).
Preemia lavaatmosfääri loomise eest – “Mardipäev” (Rakvere gümnaasiumi Teatriansambel).
Preemia koolitemaatika käsitlemise eest – “Õnnelik kana” (Rakvere gümnaasiumi Teatriansambel).