Harry Veldi on 55 aastat teinud kultuuritööd ringide juhendamisest estraadi ja karikatuuride joonistamiseni välja. Homme 80aastaseks saava mehe jaoks on siiralt öeldud hea sõna parem kui mis tahes aukiri.
Harry Veldi: naljategemine pole naljaasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta 1949, 25. märts. Küti valla partorg, noor mees, kappas õhtul valgesse vahtu aetud hobusega Harry vanemate õuele. Ütles, et läheb küüditamiseks. Veldi peret küll nimekirjas ei olevat, aga igaks juhuks tuleks varjule minna: kui kõiki “plaanilisi” kätte ei saada, võidakse nad kellegi asemel võtta. Pere läkski paari kilomeetri kaugusele metsavahitallu pakku. Sel ööl viidi minema naabripere.
Miks tuli partorg neid hoiatama?
Tegu oli kirgliku jahimehega, kes aasta eest oli koos täitevkomitee esimehega käinud selles metsakülas tedrejahil. Kui meestel külm hakkas, läksid nad Veldide juurde ja küsisid kärakat. Puskarit aga ei tohtinud olla ning peremees ajas algul vastu. Harry istus lambanahaga üle visatud kärakapütil ja mängis akordionil kommunistidele lugu “Mulgimaal, seal on hea elada”. Isa andis lõpuks järele, ajas poisi püti otsast ära ja ulatas kopsikuga küsitud kraami, öeldes: “Võtke – ja olge ise siis ka mehed.”
Partorg ei olnud unustanud.
Kes teab, kuidas oleks elu läinud, kui kärakas jäänuks andmata.
Homme, 1. aprillil tähistab Harry Veldi oma 80. sünnipäeva.
“Noore mehena käisin Rakveres ennustaja juures, kes ütles, et elan 60 aastani. Mõtlesin tol ajal, et küll on hästi, nii palju on elada. Kui sain 60, siis mõtlesin, kas nüüd ongi kõik. Ja nüüd olen 80,” arutleb Harry Veldi, kes veel eelmise aasta lõpus Haljala rahvamajas mõne töö teha võttis ja nüüd, kui on vaja, asendab abikaasa Elvet, kohaliku raamatukogu juhatajat.
Kultuuritööd on mees teinud 55 aastat: algul Väike-Maarjas, hiljem Haljalas. “On suur õnn, kui inimene saab oma töös kasutada oma hobisid. Minu huvid olid fotograafia, joonistamine, kujundamine, naljategemine,” loetleb Veldi. Ja nõnda ta ongi kirjutanud, lavastanud, maalinud, pildistanud, kujundanud, juhendanud ja teinud estraadi.
“Elasin omas ajas. Töötasin 33 aastat vene süsteemis, tegin kultuuritööd. Nõuti kõvasti, palka anti näpuotsaga. Püüdsin oma tööd hästi teha – kõik ei saanud ju olla vabadusvõitlejad,” räägib Harry Veldi.
Tihtipeale pisteti talle ka tänu- ja aukirju pihku, neid on aastatega kogunenud sahtlitäis. “Isegi ülemnõukogu presiidiumi aukirja sain. Lõpu poole sain koguni täispuhutava madratsi. Suveniire anti ka, aga esimene rahaline preemia oli Haljala valla kultuuripreemia ja teine kultuurkapitali “Maa soola” preemia,” loetleb Veldi ja ütleb, et hindab valla aukodaniku tiitlit ning kohalike inimeste kiitust kõige kõrgemalt.
“Kui keegi pärast kontserti õlale patsutas, siis oli see tähtsam kui aukiri.”
Kultuuritööle sattus Harry Veldi olude sunnil, ajutiselt, aga sinna ta jäigi – hea meelega.
Nimelt juhtus ta Valgevenest sõjaväest tulema oktoobris – siis, kui ei olnud enam võimalik kuhugi õppima minna. Kodukandi Kadila rahvamaja juht edutati sel ajal Väike-Maarjasse rajoonikultuurimaja direktoriks, ning kuna Harry oli sõjaväes ka natuke pintslitööd teinud, kutsuti ta kultuurimajja dekoraatoriks.
“Mõtlesin, et hea küll, olen paar kuud. Aga see ajutine töö lõppes 55 aastat hiljem,” muigab Harry Veldi.
1969. aastal Haljala rahvamajja kunstiliseks juhiks tulles alustas Harry Veldi mitmes mõttes uut elu.
“Ise juhendasin kirjakunstiringi, fotoringi ja estraadiringi. Arvan, et praegusel ajal oleksin ma oma oskustega nälga jäänud, sest minu oskusi ei vaja keegi – kõik on fotograafid ja kunstnikud. Juhtusin heal ajal elama,” leiab Veldi.
Igatahes kui Haljala uus rahvamaja 1985. aastal käiku läks, oli seal esimesel paaril aastal 30 ringi ja klubi ligi 700 osavõtjaga, ringijuhte 14.
Hea meel on tal omal ajal tegutsenud peaaegu professionaalsest bigbändist ja segakoorist. “Saatsin 50 kutset laiali, rääkisin inimestega, tegin kuulutusi ... Esimesse proovi tuli 22 lauljat. Leppisime kokku, et igaüks võtab veel viisipidajaid kaasa, ning oligi 50 inimest koos. Koor hakkas arenema, võitis vabariikliku lauluvõistluse C-grupis ja tunnistati parimaks maakooriks,” meenutab Veldi.
Estraaditrupil oli esinemiskutseid tol ajal nõnda palju, et sai valida, kuhu minna ja kuhu mitte, ning ühe lavastusega tuli tuuritada koguni 25 korda. Estraadietendusi on Veldi lavastanud kokku tosina, estraadipalu aga kirjutanud sadu. “Kui repertuaarilehes oli mõni hea lugu, siis lavastasid seda Eestis kõik. Aga me käisime oma trupiga üle Eesti ja tahtsin, et oleks lugu, mida ei teata. Olgugi viletsam, aga värske,” kõneleb Veldi.
Ja kui “Viljaveski” saade tellis temalt lugusid, oli mees nõus vaid tingimusel, et Haljala rahvamaja inimesed need ka maha mängivad. Nõnda käisidki Haljala inimesed kaks ja pool aastat televisioonis.
Viru Mängude tarvis tuli Veldil kolhoosiesimehe nõudmisel kava kirjutada. “Mõtlesin, et panen sisse eidekese, kes ainult ei kiida, vaid pillab ka mõned pipraterad,” räägib Veldi. Nõnda sündiski Viru Mari, keda kehastas Aino Paju. Rahvas naeris, žürii naeris ja kavaga tuldi esikohale. Mari sai väga populaarseks. Esines kümme aastat.
“Veel vanas eas, 2002. aastal, saatsin televisiooni konkursile “Naerame koos” ühe loo “Juliette võtab ette”, mis tuli 176 loo hulgas viiendaks. Selle esitas Luule Komissarov,” meenutab Veldi lugu lihtsast maanaisest ja tema Vissi-Missi konkursi kandidaadist.
“Nüüd on naljad teistsugused. Kui loen enda kirjutatud vanu nalju, ei ole üldse naljakas, sest aeg on teine. Sel ajal naeris rahvas selle peale, mis ridade vahele oli kirjutatud. Näiteks Priit Aimla oli 88. aastal õpetajate ballil, rahvas naeris – kuulasin neid nalju üle, no mingit nalja ei ole,” räägib mees ja lisab, et tol ajal oli üks partei, mille kallal võtta, nüüd aga mitu ning see teeb asja keeruliseks.
Tänapäeva naljasaadete kohta kostab ta, et “naljategemine pole naljaasi – raske, kui pead iga nädal eetris olema, näiteks “Ärapanijas””. Aga noored mehed Ott Sepp ja Märt Avandi talle meeldivad.
Harri Veldi on joonistanud ka mõne karikatuuri Pikrisse; oma lõbuks, nagu ta ütleb. Oma lõbuks hakkas ta ka maalima, usinamalt pensionieas, kui sai kingiks suure karbi õlivärve.
Tegelikult oli ta Valgevenes sõjaväes koos teise eestlasega teinud suure õlimaali – Kremlist.
“Öeldi, et kui ära teete, saate puhkusele. Me polnud varem õlimaali teinud, aga võtsime siis ette. Toodi suur voodilina ja tegime ära. Ise küll rahule ei jäänud, aga kindralid käisid ja kiitsid, sellele pandi koguni sätendav raam ümber, aga oma allkirja me sellele keeldusime panemast,” meenutab Veldi.
Kui president Lennart Meri käis Lääne-Virumaal visiidil, siis peatus ta ka Haljalas ja Veldide korteris. “Kes talle meie korteri ette sokutas, ei tea, sest ega midagi erakordset polnud ju näidata. Aga meie maja all oli taanlaste küttesüsteem, seda tutvustati ja president tuli ka meie tuppa, kinkis oma ametliku fotogi.
Abikaasa, kes oli rahvamaja juhataja, temaga rohkem õiendas. Aga kui Meri hakkas ära minema, jäi ta minu pilte vaatama ja küsis, kaua ma maalimisega tegelen,” jutustab Harry Veldi. “Kõik olid juba ära läinud, Meri üksinda veel jäi ja nii me WC ukse ees seisime ja vestlesime. Rääkisin Kremli loo. Äkki oli uksel kohkunud näoga saateohvitser, otsis Merit. Meri oli aga lihtsalt krutskeid täis, ta tegi seda meelega.”
Praegu ootab trükivalgust Harry Veldi mälestusteraamatu käsikiri, mis sai alguse Haljala valla lehes ilmutatud väikestest ajalookildudest.
Elu rahvamajas täna ja mõnikümmend aastat tagasi erinevad nagu öö ja päev. Eluaegne kultuuritöötaja näeb, et paljudel inimestel lihtsalt ei ole võimalik ringitöös osaleda. “Vaatan, et noored naised, kes võiksid olla rahvatantsijad, tulevad alles õhtul kell kümme töölt. Paljud sõidavad tööle Rakveresse, Tallinnasse – neil ei olegi võimalik tulla. Ei ole kerge mingeid ringe teha. Kunagi 90ndate algul naersime soomlasi, et küll on nende näiteringil kehv tase. Meie segakoor käis siis vastukülaskäigul ja lauljad rääkisid pärast, et ega neil seal ju ei olegi midagi, ainult üks koorikene, väike näiteseltskond – meil on sama lugu praegu. Hea, kui saad neli-viis ringi tööle,” arutleb Harry Veldi.
“Minu ema, kunagise jõuka talu perenaine, ütles ikka minu tegemiste kohta: “See sinu töö on üks imelik asi!” Kas tõesti oli see kultuuritöö tõsiselt naljakas? Või oli hoopis naljakalt tõsine? Või oli mõlemat? Oma mälupiltides sorides otsin nendele küsimustele vastust. Nüüd on aega,” võtab homne sünnipäevalaps jutuotsad kokku.