Valdek Kiiver: “Metsavendlus Virumaa metsa­des oli äärmiselt ohvriterohke“ (3)

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjastaja Valdek Kiiver on võtnud oma südameasjaks jäädvustada raamatutesse Eesti metsavendluse ajaloo, milles on oluline koht Virumaa vabadusvõitlejatel, kelle elu ja võitlust käsitlevad äsja ilmunud raamatud “Puhake, parimad pojad” ja “Virumaa valitsejad”.
Kirjastaja Valdek Kiiver on võtnud oma südameasjaks jäädvustada raamatutesse Eesti metsavendluse ajaloo, milles on oluline koht Virumaa vabadusvõitlejatel, kelle elu ja võitlust käsitlevad äsja ilmunud raamatud “Puhake, parimad pojad” ja “Virumaa valitsejad”. Foto: Erakogu

Valdek Kiiver, kuidas raamatusarja “Metsavenna-eri” idee tekkis ja arenes?



Selle mõtte selgelt teadvustamata algus jääb ilmselt kaugete aastate taha – minu kadunud isa Mart oli 1941. aastal metsavend, varjates ennast venelaste mobilisatsiooni eest. Mäletan hästi tema jutte.

Metsavendluse jäädvustamise teemaga puutusin aga lähemalt kokku aastat viis tagasi, kui töötasin peatoimetajana Hotpress Kirjastuses. Kuna viimase peasuunaks oli lähiminevikku käsitlevate teoste avaldamine, ei läinud kaua, kui lisaks küüditamise teemale tulid peagi päevakorrale ka vabadusvõitlus ja metsavendlus. Avaldasime mitu teemakohast trükist, sh mitme metsavenna autentsed päevikud.

Täiesti uus lehekülg sai aga minu jaoks pööratud siis, kui mind palus oma elutöö toimetajaks ja väljaandjaks metsavendluse uurimise grand old lady Aino Lepp Pärnumaalt. Selle tohutult põneva, aga ka töömahuka protsessi tulemusena sündis üks viimaste aastate silmapaistvamaid vabadusvõitluseteemalisi raamatuid “Vabaduse hinnaks on elu”.

Tänaseks on sellest suurteosest ilmunud kirjastuse Grenader vahendusel ka kordustrükk. Mõistagi sain eeltoodu läbi tublisti kogemusi juurde, valdkond muutus tuttavamaks ja tänaseks ongi sellest juba kujunemas uus omaette sari “Metsavenna-eri”.



Kes on olnud raamatute autorid? Mitu raamatut on tänaseks selles raamatusarjas ilmunud ja milliste maakondade vastupanuvõitluse ajalugu need teosed käsitlevad?

Tänaseks on sarjas ilmunud viis teost. Esimeseks raamatuks (2011) sai Martin S. Kulli “Elmar Ilp. Veri mu kätel”, mis räägib sõjajärgsetel aastatel Saaremaad terroriseerinud metsavennast Elmar Ilbist. Kuna aga saarlased olid harjunud pidama viimast vaat et rahvuskangelaseks, Kull aga, vastupidi, tõi oma töös välja hoopis kurikuulsa metsavenna teistsugused jooned ning pidas teda sarimõrvariks ja bandiidiks, oligi tulemuseks päris korralik skandaal. Kulli käsitlus oli osale mõjukatest saarlastest sedavõrd vastuvõetamatu, et Saaremaa muuseum keeldus korraldamast Kuressaares raamatu avalikku esitlust. Sellele vaatamata sai autor paljudelt saarlastelt siiski ka kiita.

Kokku on Martin S. Kull avaldanud sarjas “Metsavenna-eri” neli raamatut. Lisaks eelmainitule on ilmunud veel Pärnumaa kuulsa metsavenna Erich Jerleti elulooraamat “Sajandi rööv” ning kaks äsja trükist tulnud Virumaa metsavendlust mastaapselt käsitlevat teost: “Puhake, paremad pojad” (400 lk) ja “Virumaa valitsejad” (200 lk).

Viimast võib pidada esimese raamatu teiseks osaks, kuid see on loetav ka iseseisva teosena. Seda tuleb küll tunnistada, et hr Kull on erakordselt produktiivne autor.

Muide, omajagu vürtsi lisab asjale kindlasti see, et Martin S. Kull polegi mitte autori kodanikunimi, vaid pseudonüüm. Kuna ta aga enda suhtes vähimatki avalikku tähelepanu ei soovi, on temapoolne kategooriline tingimus jääda jätkuvalt anonüümseks.

Seni olengi olnud sunnitud seda meistri tingimust täitma – eks ole see ju tegelikult iga autori võõrandamatu õigus, sõltumata motiividest. Olgugi et pärast Ilbi-raamatu ilmumist spekuleerisid autori kodanikunime teemal, küll tulemusteta, nii Maaleht kui Eesti Ekspress.

Sarja teiseks autoriks – kaks neid seni üldse ongi – on Väike-Maarjas elav innukas ajaloohuviline Asael Truupõld. Möödunud aasta lõpul ilmus tema sulest Lääne-Virumaa metsavendlusest kõnelev raamat “Sind surmani”. Loodan siiski, et sarja lisandub edaspidi ka uusi autoreid.



Milline oli Virumaa osa eestlaste relvastatud vastupanus Nõukogude okupatsioonivõimudele?

Metsavendlus Virumaa metsades oli sõjajärgsetel aastatel erakordselt aktiivne, aga ka äärmiselt ohvriterohke. Siin hukkus rohkem inimesi kui kuskil mujal Eestis sel ajal. Ja kui metsas tapetud metsavendadele lisada need, kes NKVD poolt tabati ja seejärel Siberisse saadeti, ning ka need, kel õnnestus “valutult” legaliseeruda, ületab siinsete metsavendade arv aastatel 1944–1953 kindlalt tuhande piiri.

Nendele õnnetutele tuleb lisada ka metsavendade arvukas toetajaskond, kes reeglina pärast iga metsavenna tapmist või vahistamist samuti ränkade repressioonide alla langes.

Metsavendlus ei olnud kaugeltki ainult metsas redutamine ja valge laeva ootamine, vaid okupeeriva võimuga peeti aastaid ka meeleheitlikku relvastatud võitlust.

Ida-Virumaa metsades peeti aastail 1944–1953 vähemalt 19 sellist la­hingut, kus hukkus palju metsavendi. Ohvriterohkemad olid 31. jaanuaril 1950 Oonurme punkrilahing (hukkus üheksa metsavenda), 24. juunil 1946 Roostojal (kuus hukkunut), 11. juunil 1950 Luiskas (viis hukkunut) ja 8. jaanuaril 1945 Virunurmes (neli hukkunut). Kõige ohvriterohkem oli 1946. aasta, mil langes 34 metsavenda, järgnevad 1945 (31 langenut) ja 1950 (29 langenut).

Mõnigi kord varjati end perekonniti, lapsigi oli inimestel punkrites kaasas.

Hukkunute nimekirjas on 15 vendadepaari, kolm abielupaari, üks ema ja tütar ning üks ema ja poeg.

Ohvreid oli hulgaliselt ka vastaspoolel. Metsavennad korraldasid palju relvastatud väljaastumisi ja kallaletunge kohalikele punastele aktivistidele, rüüstasid poode ja ametiasutusi, aga ka talusid.

Ning ehkki me seda vahel tunnistada ei taha, muutusid need aktsioonid paraku nii mõnigi kord kõige ehtsamaks banditismiks.



Kes olid Virumaa metsavendade tuntumad juhid ja millised olid edukamad lahinguoperatsioonid punavõimude vastu?

Tuginedes Martin S. Kulli raamatutes toodule, võib sõjajärgsetel aastatel Virumaal tegutsenud metsavendade juhtidest esile tuua kolm suurt nime.

Need on Heino Lipp, hüüdnimega Pargas, Aleksander Raud ja Oonurme omakaitse endine rühmaülem Jakob Metsmäe. Kaks viimast ühendasid 1946. aasta kevadel oma mehed tugevaks hambuni relvastatud grupeeringuks, mis sai endale nimeks Lendav Surm. Just neist kolmest räägib lähemalt Kulli seni viimane raamat “Virumaa valitsejad”.

Kõige mustem päev punavõimude jaoks oli Virumaal kindlasti 20. juuni 1946. Sel mälestusväärsel varahommikul ründas Lendav Surm, kokku 18 meest, ühel ajal kahte Oonurmes asunud talu ning põletas need maani maha. Üks neist kuulus toonasele Tudulinna valla täitevkomitee esimehele Karl Lepasaarele.

Paraku polnud pererahvast kodus, majas viibis vaid Lepasaare 15aastane tütar Laine, kelle metsavennad maha lasid.

Teises talus, mis kuulus kohalikule hävituspataljoni ninamehele Arnold Kissile, tapsid metsavennad nii peremehe, tema naise kui ühe juhuslikult majas viibinud sugulase.

Aga see oli alles eelmäng tõeliselt suurele tulevärgile. Ootamata ära, kuni põlema süüdatud hooned lõplikult kokku vajuvad, lahkusid metsavennad sündmuskohalt ning seadsid Oonurme ja Tudulinna vahelise tee äärde varitsuse, sest kahe suurtalu põlemine pidi ju kindlalt tooma kohale operatiivgrupi.

Metsameestel tuli oodata hulga tunde, enne kui nähtavale ilmus veoauto, kast täis NKVD sõdureid ja kohalikke võimumehi. Kui auto oli jõudnud varitsusest 50 meetri kaugusele, avasid metsavennad selle pihta turmtule. Surma sai kaks kõrgemat ohvitseri ja neli sõdurit, aga ka autos olnud Karl Lepasaar koos oma naise Olgaga, keda metsavennad polnud hommikul kodust leidnud, ning Tudulinna valla partorg Viktor Orav. Lisaks jäi rünnatavatest sündmuskohale lamama mitu haavatut.

Paraku ei pääsenud metsavennadki kaotustest. Terveks jäänud ja ­vastutule avanud sõdurite kuulidest said surma Veli Pärnik ning vene rahvusest metsavend hüüdnimega Vedjakas, kes oli deserteerunud Vene sõjaväest ja liitunud kohalike metsavendadega. Tema kodanikunimi ei olegi teada.

Lisaks sellele suurele diversiooniaktile toimus Virumaal veel palju teisi relvastatud aktsioone. Martin S. Kull räägib neistki oma raamatutes.



Milline tähendus ja märk on teie arvates raamatusarjal “Metsavenna-eri” tänasele põlvkonnale?

Muidugi tahaksin, et noorem põlvkond saaks rohkem teada oma esiisade vabadusvõitlusest. Kulli raamatu saatesõnas, mis pärineb president Ilveselt, on öeldud: “Me saavutasime oma iseseisvuse vere hinnaga ja tee meie iseseisvuse taastamisele oli veelgi suuremate ohvrite hinnaga. Seepärast lasub meil kõigil, kes me naudime täna elu vabas Eestis, kohustus jäädvustada nende mälestus, kes kaotasid oma elu meie vabaduse eest.”

See võiski olla sarja üheks tunnuslauseks. Aastad 1945–1953 olid eesti rahva jaoks kahtlemata kõige rängemad aastad läbi ajaloo. Neid tuleb mäletada.



Millised metsavendlusetee­malised teosed on ootamas trükivalgust ja mida sisaldavad teie kui kirjastaja tulevikuplaanid?

Kõige autentsem ja väärtuslikum allikmaterjal on inimeste kirja pandud isiklikud mälestused.

Sellistes kirjatöödes sisaldub inimlik mõõde, mis on kaugelt kõnekam kui kuivad arhiiviandmed. Neid käsikirju võtaksin kirjastamiseks vastu kahel käel. Kuid paraku on neid ülivähe, ka vajavad sellised kirjatööd enamasti tugevat toimetajakätt.

Hiljaaegu sattus mu vaatevälja ühe endise metsavenna aastate eest kirja pandud mälestustekogumik. Mees tegutses sidemehena Saaremaa metsavendade pealiku Elmar Ilbi ja Võrumaa metsavendade vahel ning abistas viimaseid ka mitmel muul viisil.

Kummalisel kombel sai mehest hiljem miilits, ehkki ta oli läbinisti ees­timeelne. Seega loodan alustatud sarja igal juhul ja juba õige pea uue põneva lugemisvaraga jätkata. Kaastööd ja tagasiside on mõistagi teretulnud ja oodatud meiliaadressile aja.lood@mail.ee.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles