Juhtkiri: Kusagil peab ju kodu olema

Kortermaja. Foto: Sille Annuk.

Veel mõne aasta eest elasid paljud ees­timaalastest põhimõttel, milleks maks­ta võõrale üüri, parem maksan pan­gale laenu.

Nüüd on olukord muutunud, laenu enam nii lihtsatel tingimustel ei saa ning kaaludes ka oma töö kaotamise või­malust, ei julgetagi end pikaajalise võlaga naljalt siduda.

Üürihinnad sellises situatsioonis langevad, Rakvere piirkonnas on need kukkunud umbes viiendiku võrra. See rõõmustab muidugi neid, kes olude sunnil või põhimõtte pärast just üürikodus elavad.

Eestlastel on ammusest ajast olnud veres püüdlus omanikuks saa­da. Ajaloos ei ole just pikk olnud aeg, mil meil see võimalikuks on saanud.

Nii et vastupidiselt tüüpilisele ameeriklasele, kes asutab end elama seal, kus pa­rasjagu sobilik töökoht olemas, ning vajadusel kolib kogu perega teise osarii­kigi, on eestlane rohkem oma isatalu ja kinnisvara küljes kinni.

Asjad ja paigad on meile tähtsad, sageli sõltub meie identiteetki nendest.

Keerulised ajad nii globaalselt kui üksikisiku tasandil aga raputavad meid ja panevad oma põhimõtteid, vaateid ja suhtumisi vaagima.

Kas on mõtet anda end aastakümneteks pan­ga ikkesse, näiteks paneelelamu korteri pärast, mille naabreid sa valida ei saa? Või on siiski mõistlik rajada maja maale, kus oma peenrajupp ja kasvuhoone abiks, samas tööd ja vaeva samuti. Ehk hoopis olla sidemetest vaba ja üürida korter meelepärases piirkonnas ning sõlmida õiglane üürileping? Või tuleks riigil tähelepanu pöö­rata munitsipaalkorterite võimalusele?

Silma ei tohi kinni pigistada selle ees, et korteri omanik peab üüritulu ikkagi deklareerima, mitte mustalt rahakotti pistma.