Maire Liivamets: üks vana laul ja selle salapärane refrään

, kirjandusloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Liivamets
Maire Liivamets Foto: Erakogu

Hoolimata sellest, et kevad valitseb me õuedes, tundub olevat paslik aeg kirjutada talvel, vabariigi aastapäeval, kas teadmatusest või harimatusest tõstatunud, ent siiski piinlikust kultuurilisest arusaamisest.

See puudutab nimelt pidulikul kontserdil esitatud “Suure tamme” laulu, millest nii mõnelgi kuulajal polnud vähimatki aimu. Miljonite internetiavarustes leiduvate jaburate arvamuste autorite seas leidus kirjutajaid, kes võrdlesid Marta Hanseni esituses heliplaadilt kõlanud laulu kunagiste kolhoosilavade kehvade isetegevuslaste ülesastumistega. Kas taoliste “mõttehiiglaste” käitumine tuleneb põhikooliõpetajate tegemata tööst või lihtsast unustamisest, ei oska öelda. Sooviks, et selliste ütluste jagajad satuks salvavatest kommentaaridest tõsisemaid tekste lugema.

Kes vähegi on viitsinud kirjandusõpetajat kuulata, võiks teada, et Marta Hansen (1892–1979) oli A. H. Tammsaare õde. Oma emalt kuuldud laulu “Suur tamm” lindistamise ajal oli Marta Hansen juba 85aastane, ometigi kõlab tema hääl erakordselt intensiivselt ja mõjusalt. “Suure tamme” laul kuulub nn loomislugude hulka ja on üks vanemate läänemeresoome laulude hulka kuuluv tekst. “Suure tamme” loos avaldub tegelikult meie rahva hing, nagu paljudes teisteski regilauludes, vanasõnades, kõnekäändudes, muistendites ja juttudes. Aegade jooksul suuliselt edasiantava laulu üks variantidest kirjutati üles 1889. aastal Lihulas. Folkloristid on arvanud, et suur tamm võib olla Linnutee metafoor, et laul väljendab Põhjala valge ja pimeda aja vaheldumist ehk aastaringe. “Suure tamme” laulu teisendi leiame ka rahvus­eepose viiendast ja kuuendast loost. Seal kõrgub tamme kõrval taevasse ka kuusk. Kalevipoeg kisub tamme koos juurtega üles ja teeb sellest sõjanuia võitluseks sortside vastu. Teist korda kõneldakse tammest siis, kui Kalevipoeg tuleb Soome sepa juurest tagasi. Mida kõike sai raiutud tammest teha: “Mis sest tammest tehtanekse?/ Tüvest tehti tugev silda, / Painutati kena parvi / Kahel haarul üle mere / üks viis saarelt Viru randa, / See’p see kuulus Soome silda.” Tamme ladvast tehti uhkeid laevu, tagasihoidlikumatest osadest aga kehvale mehele saun, leskedele leinatuba, vaeslastele varjupaik jne. Viimasest järelejäänud tükist aga laulutuba: “Mis jääb järel, jätke jälle: / Sealt saab kena laulutuba, / Laulijalle lustikamber, / Kus neid sõnu seadeldakse, / Laululõngaks liimitakse.”

Marta Hanseni esitatud laulu arusaamatute sõnadega refrääni “Sink sale proo” on aja jooksul püütud mitmeti tõlgendada. Käibel on tõenäoline seletus, et selle aluseks olid saksa kirikulaulu sõnad “sing’t alle froh” (“laulgem kõik rõõmsalt”), mille on keelt vähe oskavad eestlastest lauljad muutnud kummaliselt kostvateks, ning nõnda me kuulsale tamme laulule teatavat salapära lisanud.

Pisut konkreetsest lauljast, Marta Hansenist, sest paar inimest pärisid lausa telefonitsi tema kohta täpsemat teavet. A. H. Tammsaare emal oli kaksteist last, elama jäi kümme. Kaheksa poega, neli tütart. Marta Hansen elas koos õde Anettega Tallinnas omaette ja nad jäid elu lõpuni vallaliseks. Anette oli lihtne tööline, ent Tammsaare noorimal õel Martal oli annet nii õmblustöödeks kui laulmiseks. Ta olevat isegi kirjanikust venna vana ülikonna ümber pööranud, mis näinud pärast täiesti uus välja. Tundes lauljakutsumust, käis ta eratunde võtmas. Kuigi Marta oli väikse kooliharidusega, jätnud pärast surma leitud vihikusse kirjutatud mõtteavaldused temast mulje kui vaimsete eeldustega naisest. Kirjandusloolaste arvates on just Marta ristsed inspireerinud A. H. Tammsaaret Vargamäel toimunud sündmuse kirjeldamisel. Näiteks purjus ja noriva Pearu ning rätsep Taari tüli, kus Oru peremees kisub kehvasti õmmeldud püksid jalast ja viskab rätsepale pähe. Muidugi on see ilukirjandus ja tegelikkus võis olla teine.

Lõpetuseks tunnistan ausalt üles, et kirjutasin selle lühiarvamuse teadliku didaktilisusega, lootusega, et kuulajad-vaatajad, sõna sekka ütelda tahtjad enne pealiskaudsete ja lausa rumalate arvamuste avaldamist natukenegi mõtleksid, kas neil jätkub selleks ikka teadmisi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles