Reet Aru: “Minu muusikaline taust jäi lapsepõlves lünklikuks”

Viimased 15 aastat Pajusti klubi juhtinud Reet Aru on saatnud muusika lapsest saadik, kasvades peres, kus isa oli õpetaja ja eluaeg pilli mänginud ning seda ka lastele õpetanud. “Isa oli õpetaja Lauri moodi õpetaja, kes tegi viiuliga laulmistundi,” meenutas Aru, kellele omakorda vanaema lesku peal lauldes juba varakult kirikulaulud selgeks tegi.

Naise enda sõnul on tema muusikaline haridus jäänud siiski suuresti koju ja iseõppimise tasandile, sest muusikakoolis ta lapsena käia ei saanud, kuna pere elas esialgu Tudus, mis kuulus Kohtla-Järve linna piirkonda. Rakverega aga bussiühendust ei olnud ja muusikakooli sõita polnud võimalik.

Tol ajal tegutses Tudus keelpilliorkester, mille repertuaariga ja kui hästi see selgeks on saadud, hoidis ennast kursis Jaan Pakk, kes samal ajal noort Reeta muusikaga tegelema julgustas. “Lõpetasin 8. klassi ja tulin Rakveresse keskkooli. Keskkooli ajal mu muusikaõpetaja ei teadnud, et ma lauldagi oskan, sest isa juhendas Rakvere metsamajandis Laaneheli segakoori, kus mina laulmas käisin,” jutustas Aru, kes isa kõrval mõnikord ka dirigeerima pandi.

Huvi muusika ja selle õppimise vastu oli aga nii suur, et Reet Aru valmistas ennast ise ette, et
Eduard Vilde nimelisse Tallinna pedagoogilisse instituuti astuda, sooviga muusikaõpetajaks õppida. Sisseastumiskatsetel tegi ta teooriaosa ära ning pani ennast isegi laulmise, dirigeerimise ja klaverimängukatsetele kirja, kuid jättis minemata. Hiljem selgus, et teooria sai edukalt läbitud, aga et praktiline osa tegemata, jäi instituudi uks sel aastal suletuks.

Soov instituuti pääseda ikkagi ei kadunud ja järgmisel aastal läks Reet Aru ettevalmistuskursustele. Ebaõnn tabas teda siiski. Nimelt viidi just sellel aastal muusikaõpetus Tallinna pedagoogilisest instituudist üle konservatooriumi, kuhu naine minna ei tahtnud. Samas tunnistas ta, et kui oleks saanud nooremas eas rohkem õppida, oleks ehk konservatooriumigi läinud. “Minu muusikaline taust jäi lapsepõlves lünklikuks ja ma ei julgenud seda sammu astuda.” Pedagoogilisse instituuti asus ta õppima klubitöö erialale, lisaerialaks sai aga koorijuhtimise, kus muusikast ei pääsenud.

“Ei pääse, kui klaveriõpetaja on Georg Otsa klaverisaatja Eugen Kelder,” märkis Aru, kuid ütles kohe, et see kultuuri-hariduse eriala jäi muusika kõrval üpriski tagaplaanile, sest instituudi ajal läks ta laulma rahvamuusikaansamblisse Põhjapiigad. Koos kollektiiviga reisiti nii Nõukogude Liidus kui väljaspool seda, kuni Küproseni välja. Sellesse aega jäävad Reet Aru sõnul ka kohtumised huvitavate inimestega ning võimalused suurtel kontsertidel ühel laval olla kuulsustega, nagu Maia Plissetskaja ja Alla Pugatšova, samuti Kalmer Tennossaar, Georg Ots, Ivo Linna.

Mõnda aega peale instituudi lõpetamist töötas Aru Harju kultuuriosakonnas inspektorina, kuid siis tõi elu ta Rakveresse tagasi, kus varsti sai temast KITi klubi juhataja. Või nagu ta ise ütles, klubijuhataja-koristaja, sest kõigega tuli tegeleda – vaadata, et klubile uus katus peale saab ja majale korralik vundament alla. Ja samal ajal sealt kõrvalt veel nii mõndagi koori-ansamblit juhendada ning endal laulmas käia, sest alates Põhjapiigadest on ta kogu aeg kahes laulukollektiivis tegev olnud.

Kui KITi klubi 1996. aastal suleti, jäid paljud seal tegutsenud kollektiivid n-ö kodutuks ja Reet Aru töötuks, kuni ta Pajusti klubisse tööle sai. “Mees luges lehest, et Pajusti klubisse tahetakse juhatajat. Ütles, et mine proovi,” lausus Aru, kes võetigi klubi etteotsa.

“Maja oli täiesti remontimata. Enne mind oli klubis juhataja ilmselt ainult nime poolest. Klubis tegutses ainult üks ring – naisansambel. Peoõhtuid vist tehti ka, aga põhiline tegevus oli baari pidamine. Katus laskis läbi, potid ja pannid olid igale poole alla pandud. Oma perega käisin lakas ja panime renne, et parketile vett ei tuleks. Elasime põhimõtteliselt klubis, mu lapsed, mees ja vanemad,” meenutas Aru 15 aasta taguseid aegu, kui juhataja pidi olema majas ka elektriku eest ja pirne vahetama ning sanitaarsõlmede ummistusigi kõrvaldama.



Ega ka inimesi tol ajal klubis palju ei käinud, sest ajad olid muutunud. Kui Vilde kolhoos veel tegutses, olid rahalised võimalused head ja kohalikele kutsuti esinema ainult professionaale. Seejuures kontsertide külastamise eest publikult raha ei küsitud. Kuid nüüd pidi igaüks ise piletiraha maksma, mis võõras oli. Samas oldi harjutud professionaale vaatama-kuulama.

“Aga vähehaaval hakkas minema. Kutsusin KITi klubi aegseid tuttavaid esinema: Tarvanpää kvartett, Solare, orkestreid, kes tulid odava raha eest,” rääkis Aru, kes klubi juhatajaks saades kohe ühe väikese ansambli ise kokku pani ning ennast ja oma tegemisi külarahva kogunemiskohtades tutvustamas käis.

Esimene suurem ettevõtmine, mis tal korraldada tuli, oli jaanipäeva sisustamine. “See oli mulle täielik šokk, kui öeldi, et pean minema sponsoreid otsima,” tunnistas Aru, kes, nagu viisakas inimene ikka, teretades kohalike väikeettevõtjate jutule läks. “Ega mina kohalikke naljahambaid ei teadnud. Andis mulle 100 krooni ja hõikas järele, et noh, nüüd lähed linna ja jood kohvikus maha. Minule mõjus see nagu külm vesi saunakerisele,” kirjeldas naine vahejuhtumit, peale mida oli ta veendunud, et 100 krooni kaupa raha korjama ja ennast alandama enam kunagi ei lähe. Aga raha sai ta jaanipäeva üritusteks kokku ja pidu peetud ning nüüd “käib keerab inimestel nööbistki, kui vaja”.

15 aasta sisse jääb ka aeg, mil Pajusti klubi kohta liikusid jutud, et see tahetakse hoopis kinni panna ja seal laohoone või autotöökoda avada. Nii siiski ei läinud ja aastate jooksul on projektirahaga ja valla toetusel suudetud hoone korda teha: vahetati kütte- ja elektrisüsteemi, pandi uus katus ning maja sai seest täiesti uue ilme.

Ja mitmesuguseid ringe (14), mis remonditud majas tegutsevad, Pajustisse jagub: pilates, jooga ja rivitants on vaid üksikud näited ringidest, mis sellel hooajal alustasid. Reet Aru eestvedamisel alustati maakondlike üritustega, nagu huumoripäev, luulepäev, vokaalansamblite päev ja seeniortantsupäev.

“Oleks vaid rohkem inimesi, kes tahavad ise õla alla panna, mitte ei looda, et kõik ära tehakse,” soovib Reet Aru, kellel endal tuleb aeg-ajalt asendada puuduvat tantsupartnerit. “Maal tuleb iga asjaga tegeleda, kord seeniortantsu tantsida või huumoripäeval kaasa lüüa või helitehnik olla.”

Reet Aru sõnul ongi kogu see mitmekülgne tegevus oma vabast ajast korvanud selle, kui igapäevatöö just kõige huvitavam pole olnud. Ta on küll enamiku ajast juhatajana töötanud, kuid alati jäänud truuks kõige suuremale armastusele – muusikale, mis on kogu elu teda saatnud ja millest ta jätkuvalt energiat ammutab. Veel praegu laulab Reet Aru Eesti Koorijuhtide naiskooris, millel alles hiljuti plaat välja tuli.

Reet Aru
On sündinud 18. mail Oonurmes.
Õppinud Tudu 8-klassilises koolis, Rakvere I keskkoolis ja Eduard Vilde nimelises Tallinna pedagoogilises instituudis klubitöö erialal.
Lisaerialana õppinud koorijuhtimist.
Diplomeeritud dirigent.