Kahtlased veemõõtjad koputasid ukse taga

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Elmo Riig / Sakala

Mu kõrvu kostsid ühtäkki koridorist mingid veidrad koputused, mis pikapeale hakkasid häirivalt kõrva kriipima. Ja korraga koputus ka minu uksele. Kuulsin veel samme, mis siirdusid järgmisele korrusele, seal koputati samuti uksele ja järgnes jutt.

Niisiis, avanud oma ukse, kohtusin nägusa noormehega, kes kiirelt ja ilma mingi sissejuhatuseta nõudis klaasi veega. Veider soov! Tõin klaasi veega, millesse noormees pistis mingi pulga, millel hetkega näit 169. Noormees kortsutas kulmu ja nentis, et Tallinnas on see näit 180.

Mõistmata, millest jutt, tuli mul üle suuläve segane “Ähh?!”. Julgesin veel uurida, mis näiduga siis tegemist on. Noormees kostis, et uurivad eri asjade olemist vees. Ma vastu, et mis asjade. Seepeale päris vastaspool: “Ja katlakivi tekib ikka palju?”

Uudishimuliku inimesena tahtsin teada, kas tõesti on neil siis vaja iga korteri näidud kätte saada. Noormees teatas, et vaid kuue.

Kommenteerisin siis, et kuidagi kahtlane see nende uurimus. Enne pole sellise külastuse kohta mingit infot kusagil kaela sadanud. Küsisin otse, et kas otsivad peremehevabu kortereid, et neisse vargile minna.

Noormees vastu, et see uuring käib üle Eesti. No selge – üle-eestiline haarang!

Ukse sulgenud, kuulsin, kuis kiired jalad sibasid allapoole, kuni käis välisukse mütsatus.

Pähe jäid ringlema aga erinevad mõtted: mingit märget veenäidust kuhugi üles ei täheldatud, pulk, millega mõõtmine tehti, oli samasugune nagu kunagi ammu mu ema tööjuures, ja sellel pulgal puudub mälusalvestus ...

Helistasin ühistu esimehele ja kuulsin, et ka ühistul pole sellise uurimuse kohta mingit infot. Seejärel helistasin valda. Vallavanem teadis kosta, et oli nädal tagasi nende kenade ja viisakalt riietatud meestega kokku sattunud ja ka uurinud, mida nad siin teevad. Aga kuna nood veeteemas kinni olid ja vee kontrollimises midagi seadusevastast ei ole, siis nii see jäi.

Peagi helises mu telefon taas, teises otsas ühistu esimees, kes tegi jälitustööd ja lootis, et saab noormehed majade vahelt kätte ja siis otse nende endi käest aru pärida. Minu käest lootis ta saada noormeeste detailsema kirjelduse, et neid paremini ära tunda.

Ma nüüd kirun ennast, et ei märganud ka paremini peale passida, mis kaadervärgiga noormehed meie kanti sattusid. Nüüd takkajärgi oskan vaid nende väljanägemist kirjeldada, mis oli ühe noormehe puhul väga muljetavaldav.

Pidanud nõu veel oma sisemaailmaga ja saanud tõuke edasi tegutseda, võtsin ühendust seadusesilmaga, lihtinimese kiirabiga. Sealt lubati asjast teavitada tänavateenistust, kes siis teeb, mis suudab.

Aga nüüd küsimus laiemale ringile. Millega ja kellega oli siis tegu? Kas asi oli seaduslik ja õige või selline nagu aastaid tagasi, mil noormehed käisid korterite põrandapinda mõõtmas.

Autor on toimetusele teada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles