Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Virumaa küüditatutele kerkib Siberisse mälestusmärk

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
14. juuni 2012 07:51
Siberisse viidi tuhandeid inimesi. | FOTO: Liis Treimann / Postimees

Täna möödub 71 aastat päevast, mil tuhanded inimesed aeti loomavagunitesse, et viia nad kodudest kaugele. Vähem kui aasta Eestit okupeerinud punavõim näitas oma julma palet.

Sagadi Metsanurga külast pärit Otu Jallai küüditati kaheksa aastat hiljem, 1949. aasta märtsis. Rakverest väljunud ešeloni nr 97 301 ühes loomavagunis oli koos 11aastase Otu ja tema ema Ilmaga veel 40 inimest. “Kokku oli ešelonis paarkümmend vagunit,” meenutas Otu Jallai. Ametlikel andmetel oli vaguneid koguni 49.

Sel päeval läks Eestist Siberi poole teele 16 ešeloni 20 498 inimesega. Virumaalt startinud ešelonid (Rakvere, Jõhvi, Tapa) võtsid suuna Abakani poole.

Otu elas koos emaga kaheksa aastat Hakassi autonoomses oblastis, enamiku ajast Belõi-Jari alevikus, Altai rajooni keskuses, umbes 4000 km kaugusel kodust.

“Vabaks lasti meid 1956. aasta hilissügisel, aga jäime veel pooleks aastaks sinna, et ma saaksin kooliaasta lõpuni käia,” rääkis Otu Jallai. Koos vanglast vabanenud isa Valduga naasti Eestisse järgmisel suvel ja pere uueks kodukohaks sai Valgamaa.

Otu ja tema tütar Janeli Jallai lähevad augustis Siberisse, et püstitada mälestusmärk kõigile Virumaalt küüditatud ja Altai rajooni maetud eestlastele, keda on praeguseks kogutud andmete kohaselt 83 inimest. “Kahjuks ei ole kõikide matmiskohad teada ning info kontrollimisel ja kogumisel oleks abi vaja,” kõneles Janeli Jallai.

Seni kogutud andmeid saab vaadata MTÜ Siberi Lood kodulehelt www.siber.ee ning infot edastada e-kirja aadressil otu@siber.ee või telefonil 53627178. www.siber.ee eesmärk on koguda ja koondada infot küüditatud eestlaste lugude kohta.

MTÜ Siberi Lood loodab, et kõik seni rääkimata lood saavad kord kirja pandud nende lugude peategelaste järeltulevate põlvede jaoks. “Iga lugu ootab rääkimist ja mälestus mälestamist,” sõnas Janeli Jallai.

Otu Jallai käis paigas, kus saatis mööda oma noorusaastad, 1991. aastal.

“Kalmistutel on hauad kadunud, sest keegi pole neid hooldanud, sestap tekkiski mälestusmärgi mõte, et oleks vähemalt mingi koht, kus lahkunuid meenutada, kui keegi siitkandist sinna peaks sattuma,” lausus ta ja lisas, et praegu on veel viimane aeg andmeid koguda, sest vanem põlvkond, kes mäletab, hakkab kaduma.

Mälestusmärgi püstitamiseks on vaja kohalike võimude luba, mille isa ja tütar Jallai loodavad saada. “Projekt on meil olemas, mälestusmärk on kavas väike,” ütles Otu Jallai. Kavandatav mälestusmärk oleks betoonist.

1941. aasta 14. juunil deporteeriti Eestist umbes 10 000 inimest, kellest hukkus umbes 6000. 1949. aasta 25.-29. märtsil küüditati veel üle 20 700 inimese.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL