Hea meel on selle üle, et festivali hitid said peaaegu kõik nähtud. Vaid Hans Rosenströmi “Mikado”, mida pääses vaatama vaid üks inimene korraga, jäi nägemata.
Kiri Baltoscandalilt. Viimased päevad: elu ja hirmud
10. juuli 2012, 06:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elamusi on nii palju, et ei tea, kust otsast alata. Ega ma ikka õige teatriinimene pole, sest minust läks jaapanlaste tükk suure katastroofi ootamisest kauge kaarega mööda. Tekst oli ju hea, aga eelistaks seda lugeda, mitte vaadata emotsioonivabu robotnaisi laval mitte midagi tegemas. Tuimad kui kalad. Tagumik hääletas vastu.
Seevastu soomlaste Juha Valkeapää ja Taito Hoffreni teekonnad paikadesse, kus midagi ei juhtu, võlusid vahetuse, siiruse ja kargusega. Pärast etendust ei raatsinud kuidagi lahkuda ja oleks kauemakski Juhaga lobisema jäänud, paraku ootasid juba uued elamused.
Laupäeval sai selgeks, et üks selle Baltoscandali märksõnadest on ka oksjon. Neljapäeval müüs Ivo Dimchev purgikese värsket Lili Handeli verd 25 euro eest, reedel teenisid Juha ja Taito kasseti eest viis korda väiksema summa ja pidid veel ühe Taito firmas valminud CD kauba peale andma. Laura Kalausz ja Martin Schick müüsid aga oma etenduse “Cmmn Sns Prjct” etendamise õigused 15 euro eest.
Ja asju jagati publikule palju – soomlaste käest said külastajad etenduse valmimise päeviku ja lagritsapulga, Laura ja Martin aga jagasid rahvale asju alates preservatiivist ja ajalehest kuni võileivagrilli ja ujumisrõngani.
“Cmmn Sns Prjct” paljastas ärile orienteeritud süsteemi absurdsust, näitlejad suutsid publiku kaasa haarata ja endaga ühes rütmis hingama panna. Hirmu ja õudust tekitasid publikus hollandlased trupist Schwalbe, kelle esitatud vägivaldseks muutunud riiete seljast kiskumise show riputas õhku terve rea küsimusi.
Hea meel on selle üle, et festivali hitid said (peaaegu) kõik nähtud. Vaid Hans Rosenströmi “Mikado”, mida pääses vaatama vaid üks inimene korraga, jäi nägemata.
Mingil moel läks minu (ja nagu kuulda oli, veel paljude teistegi) kõrvust mööda info, et etenduse vaatamiseks peab end eelnevalt registreerima. Ja “Mikadogi” mängis kuuldavasti just inimeste hirmudel.
Forced Entertainmenti “Quizoola!” kiitmiseks napib sõnu. Kuuetunnine etendus on väärt seda, et tükk otsast lõpuni ära vaadata. Kahtlen, kas keegi sellega Baltoscandalil hakkama sai. Aga tunnikegi sellest sädelevast küsimuste ja vastuste tulevärgist jättis kustumatu elamuse. “Mida sa kardad?” “Miks sa kardad?” “Mis on hirm?” “Kumma käega sa tagumikku pühid?” “Kui palju on 33 x 17?” “Kes oli Tšingis-khaan?” “Kas sa oled rase?” Küsimused ja vastused. Ja igav ei hakka, pole ohtugi, et hakkaks.
Minu jaoks lõppes kaheteistkümnes Baltoscandal laupäeva varasel õhtutunnil Rakvere teatri suure saali laval Taavi Varmi “Funk Koni” vaadates. Umbes poole etenduse peal tabas mind sügav kurbus ja tühjus hinges – ühtäkki jõudis kohale teadmine, et festival saab kohe-kohe läbi ja ees on kaks pikka ootust täis aastat.
Kolmeteistkümnes Baltoscandal tuleb niikuinii. Rakveres. Aastal 2014.