Alice ja Aada paeluvad Karepal möödasõitjate pilke

Andres Pulver
, uudistetoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paul Mänd on vasakul, Simson von Seakyll paremal, aga kumb ülejäänutest on Alice ja kumb Aada, peab igaüks ise selgeks mõtlema.
Paul Mänd on vasakul, Simson von Seakyll paremal, aga kumb ülejäänutest on Alice ja kumb Aada, peab igaüks ise selgeks mõtlema. Foto: Andres Pulver

Karepa sillalt mere poole vaadates jäävad kohe silma naine ja lehm, kes jõe kaldal mändide all paigale on tardunud. Tegemist on järjekordse täiendusega Kalame talu skulptuuri­pargis.


Eelmise nädala lõpul avati Kalame talus kaks uut skulptuuri: naine lehmaga ehk “Alice ja Aada” ning “Suvitaja”. Kalame talus asuvat Richard Sagritsa majamuuseumit juhtiv Teet Veispak ütles, et tal on erakordselt hea meel selle üle, et mitu aastat kestnud läbirääkimised Simson von Seakylliga on lõpuks tulemuseni jõudnud ning “Alice ja Aada” Kalame talu mändide alla püsti saanud.
“Ja mul on nii hea meel, et feministlikud kunstikriitikud lausa ruigavad seda nähes,” ütles ta musta-valgekirjust naisest ja roosast lehmast koosneva skulptuurigrupi kohta. “Ning milline uhke vaade avaneb sillalt,” soovitas Veispak kohta skulptuuri kaemiseks.

Kujur Paul Mänd, kellega koostöös von Seakylli viimased teosed on valminud, märkis, et eks meie muutuvas maailmas peab igaüks ise aru saama, kes on Aada ja kes Alice. “Kaks aastat sai täiega ära viilitud, aga Veispak käis nagu uni peale ja tahtis Alice’it lehmaga,” meenutas Simson von Seakyll, kes uue kujuga päris rahule jäi.

Teise uue kujuna avati Maigi Magnuse “Suvitaja”, mis kujutab endast pesu väel naisterahvast päikest püüdmas. Pimedas kuju autori sõnul helendab. “Eks meil kipu nii olema, et päike tuleb haruharva välja ja siis on vaja kasutada iga võimalust, et kiirtel oma nahka lasta paitada,” rääkis Maigi Magnus.

Kujude avamisele kogunenuid hämmastas esialgu Kalame talu õuel pikutava “Suvitaja” erakordselt sile ja läikiv pind. “Tuli väga palju lihvida ja siis veel mitu korda erilise paadilakiga katta,” selgitas Magnus.

Praeguseks on Kalame talu maadel seitse skulptuuri, kusjuures “Suvitaja” pole Teet Veispaku sõnul veel päris oma kohta leidnud. “Kindlasti tuleb kujusid juurde, sest mingit tervikut veel ei ole,” kõneles Veispak ja lisas, et mingit ajagraafikut paika pole pandud. Võimalik, et kujusid paigaldatakse ka Selja jõe teisele kaldale, kus praegu laiutab võpsik.

Veispaku sõnul on praegu sõlmitud eelkokkulepped mulluse Anton Starkopfi preemia laureaadi Jass Kaselaane ning Art Allmägiga.
“Väga konkreetseid plaane pole me veel teinud, sest kõik sõltub ikkagi sellest, millised on meie rahalised võimalused,” ütles sihtasutuse Virumaa Muuseumid juht Ants Leemets.

Teet Veispak lootis, et naine lehmaga muutub sama populaarseks, nagu seda on Rene Reinumäe ülimalt loomutruu “Haigutav kunstnik”, mille juures muuseumi külastajad end pildistada armastavad.

Lisaks on Kalame skulptuuripargis veel näiteks Terje Ojaveri interaktiivne “Molbert”, millelt saab peegelpildis nautida üht Richard Sagritsa maalide lemmikmotiivi, ning Hannes Starkopfi hiiglaslik silmukala.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles