Tänavune aasta, mil metsades leidub rikkalikult marju ja seeni, on meelepärane paljudele maal elavatele inimestele – kui usinalt korjata, võib tavapärasele sissetulekule üsna korraliku lisa teenida.
Marjaaeg annab usinatele korjajatele lisasissetuleku
10. august 2012, 07:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne-Virumaa lõunaosas peatub mitmes külas-alevikus iga päev kokkuostuauto, eelmisel nädalal võeti vastu mustikaid ning ka kukeseeni.
On esmaspäev. Kell hakkab saama kolmveerand neli ning Tudu kaupluse esisele platsile on kogunenud inimesi, kaasas ämbrid mustikatega.
Kohale vurab mikrobuss, raha ja marjad vahetavad omanikku. Kokkuostjad avalikku tähelepanu ei soovi. Tundub, et korjajaid jagub, sest bussis on marju täis kastide rivid.
Pensioniealine Tudu elanik Reet, kes annab ära kahe kümneliitrise ämbri jagu mustikaid – korjatud poole päevaga –, räägib, et marjaajal käib ta metsas ikka iga päev. Alustab hommikul vara, kui pole veel päevakuumust, ning lõpetab lõuna paiku.
Sel päeval makstakse kilo mustikate eest euro ja kaheksakümmend senti.
Naine jutustab, et tegelikult viib ta sel aastal marju kokkuostuauto peale alles teist korda. Siiani on ta korjanud tuttavatele, kes ise metsa minna ei saa või taha, samuti on neid temalt ostetud Rakvere turul edasimüümiseks.
“Puhastamine on ikka päris suur töö,” ütleb eakas, aga teiste sõnul käbe Reet ning märgib, et kokkuostuauto peale andmisel on üks eelis – vastu võetakse puhastamata marju.
Reet tunnistab, et marjakorjamisega teenib pisikesele pensionile – 235 eurot kuus – oluliselt lisa. “Kogun küttepuude ostmiseks raha,” täpsustab ta.
Tänavu on olnud lähedal paikneval Seljamäel mustikaid omajagu, ole ainult ise tubli ja korja. Naise sõnul on tulemas ka pohli, aga neid ta eriti noppida ei armasta, kui, siis tuttavate tarbeks.
Põhjusi, miks inimesed müügiks marju korjavad, on mitmesuguseid – nii teenivad ka need, kes ehk pisut elu hammasrataste vahele jäänud ning vajavad hädasti raha märjukese soetamiseks.
Keskealine Tiina, samuti Tudu elanik, katkestab korraks teekonna jalgrattal ning ühineb vestlejatega. Ta räägib, et on küll varasematel aastatel müügiks marju noppinud, kui tööga oli kitsas ja pere suurem, kuid nüüd ta seda enam ei tee. “Kõige suurema raha teenivad ikkagi kokkuostjad, korjajale jääb napilt. Tõmbavad naha üle kõrvade,” arvab ta.
Marju ostetakse kokku ka Simunas. Seal on korjajaid palju ning eri elualadelt, nende hulka kuuluvad ka näiteks haridustöötajad.
Simunast veidi eemal Kärus elav naine räägib, et marjakorjamine on sealkandis alati inimestele lisateenistust andnud ning tema teada on kokkuostuauto aastast aastasse Simunas peatunud. Piirkonnas on töökohtadest nappus, ning kui ka teenistus on, siis on palganumbrid tihtipeale üsna väikesed. Head marjametsa aga jagub.
“Metsad on tänavu küll juba üsna tühjaks korjatud,” teab ta ning lisab, et kui mõni päev tagasi kokkuostjate kogunemiskohast mööda sõitis, oli selle ümbrus marjaämbreid täis.
Naine teadis, et korjatakse ka tellimise peale ning puhastatud marjade hind on kõrgem – kaks ja pool eurot kilo.
Ise marjakorjamisega lisaraha teeniv Tiia räägib, et kokkuostuauto peatub Simunas iga päev ning ostetakse mustikaid ja kukeseeni. “Kuskil tubli kümmekond on inimesi, kes pidevalt marju ära annavad,” ütleb ta.
Tema korjab kombaini kasutades kuue tunniga umbes 15 kilogrammi marju. Päev metsas algab hommikul kell kuus ning lõpeb keskpäeva paiku.
Tiia sõnul maksti Simunas viimati mustikakilost 1.90. “Nüüd hakkab vaikselt mustikaaeg läbi saama,” räägib ta ning lisab, et marju pole ta noppinud mitte üksnes müügiks, vaid on ka omale korraliku talvevaru kogunud.
Nii Tudu kui Simuna inimesed kukeseenesaagist väga ei räägi, peamine on ikka marjakorjamine.