Sel aastal ei ole põhjust kurta, et metsadest saaki ei saa – mustikaaeg on väga hea, samuti tõotab tulla palju jõhvikaid ja pohli.
Juhtkiri: mets toob toidu lauale
10. august 2012, 08:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marjul ja seenel käimine on hea võimalus looduses viibimiseks ja talvevarude kogumiseks, aga sellest võib saada ka ajutine töö.
Kokkuostjad maksid hiljuti mustikakilo eest 1,80–1,90 eurot, puhastatud marjade eest on huvilised, kes ise metsa ei jõua, valmis välja käima ka kaks ja pool eurot.
Näiteks kohalikest kukeseentest tehtud kastme on Lääne-Virumaal oma menüüsse võtnud ka mitu toitlustusasutust.
Metsamarju ja seeni korjatakse müügiks proosalisel põhjusel – majanduslikul, sest eriti maapiirkondades napib töökohti, ning isegi kui töö on olemas, pole palgad tihti sellised, mis võimaldaks vajadused rahuldada.
Kahtlemata on marjaraha abiks, kuid see ei tule sugugi kergelt – peab kõvasti vaeva nägema, et ämber mustikaid täis korjata. Tõusta tuleb hommikul vara, sest päevakuumus võib teinekord muutuda talumatuks, on vaja kaitsta end tüütute putukate eest ning end nobedalt liigutada, samuti peab olema väga kannatlik.
Inimesed avalikult sellisest teenimisvõimalusest väga rääkida ei taha. Kuigi tegemist on ostu-müügitehinguga, on nii mõnelgi hirm, et kes teab, võib-olla tahab ka riik selle raskelt tulnud rahanatukese pealt midagi saada. Ei peeta meeldivaks sedagi, kui kolleegid teada saavad. Tegelikult on ju hoopis kiiduväärne, et ise paremaks toimetulemiseks võimalusi leitakse.
On inimesi, kelle jaoks marjade-seente korjamine on pea ainus viis lisasissetuleku saamiseks. Kindlasti on linnas elavatel töötutel ja abi vajavatel suurperedel välja käia argument, et metsa sõitmiseks on ju raha vaja. Tõsi. Aga samas on suureks abiks oma pere tarvis keldrisse kogutud talvevarud.
Paljude välismaalaste jaoks on võimalus ise marju noppida suur eksootika. “Kas tõesti võib neid korjata?” on nende imestus üsna suur. Meie jaoks on see loomulik, aga näiteks Itaalias või Saksamaal kaugeltki mitte.
Selle taustal peaksime olema uhked ja õnnelikud, et meie ümber sellised metsad ja rabad on.