Erich Karro näol on tegemist muheda jutuga mehega, kellest oleks suure tõenäosusega võinud saada muusikakooli diplomiga laulja, kui ainult sõda poleks kõike ära rikkunud.
Persoon: Laulupisikust kujunes tore “haigus”
16. märts 2009, 09:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vinni valla Tudu küla elanik Erich Karro on laulupisikut endas kandnud juba päris väikesest poisist peale, lavalaudadele jõudis ta esimest korda 13aastasena, kui ühes estraadietenduses laulis "Taastajate marssi".
Sellest ülesastumisest saadik on Erich Karro laval figureerinud nii lauljana valimispäevadel ja laatadel kui näitlejana arvukates teatritükkides. Kuigi koolipõlves teda laulmas ei kuuldud. "Mulle ei meeldinud need laulud, et "suur Lenin, sa oled üllas ..."," nimetas Karro ühe põhjuse.
Teine põhjus, miks laulmine vahepeal katki jäi, oli alanud Teine maailmasõda, mis noore poisi hinge sügavad armid jättis. Poliitiliselt keerulise aja tõttu läks vett vedama ka Karro soov minna muusikakooli laulmist õppima.
Marja- ja karjamaad
Omal käel laulmisega uuesti algust tehes sai Erich Karrost naisansambli solist, sest kooris laulmine talle kohe mitte ei istu. "Koorilauluga on selline asi, et palju on jändamist ja vähe esinemisi," arvas Karro, kellele meeldib olla rohkem üksiküritaja.
Aastate jooksul on laulmise tõttu läbi käidud nii Ida- kui Lääne-Virumaa suuremad esinemispaigad: Püssi kultuurimaja, Kalvi, Muuga, Mädapea mõis, tuttavad on kõik Tudu ümberkaudsed klubid.
Jõutud on kaugemalegi: Tallinna Ehitajate klubisse ja linnahalli. "Mul oli õnn pääseda sinna, kus paljud kuulsad on laulnud," tundis Karro uhkust ning lisas, et seal tutvunud ta omal ajal isegi Heli Läätse ja Voldemar Kuslapiga.
Kaugeim punkt, kus esinemas käidud, on Võru. Seal kohtus laulumees konservatooriumi õppejõu Ludmilla Issakovaga.
"Ta võttis mul kahe käega rinnust kinni ja ütles, et kurat, kogu vabariigi peale otsitakse tenorit tikutulega taga ja selline mees istub metsas. Ma olen lihtne inimene, pole suurte kuulsustega kokku puutunud, võttis esimese hooga kohe tummaks, et mida vastata. Aga äkki plahvatas. Ütlesin, et kõik ei mahu marjamaale, mõni peab jääma karjamaale," meenutas Karro seika minevikust.
Läbi aegade on Erich Karro eelistanud laulda lüürilisi lugusid, patriootilisi laule ta väga ei armasta, kuid pole olnud tal neistki pääsu. Nimelt nägi kord ette, et kui tahtsid taidlusülevaatusel silma paista, pidi esitatavas repertuaaris kõlama vähemalt üks patriootiline laul.
Palju lõbusaid seiku
"Ma laulsin isegi kolm patriootilist laulu, aga ikkagi ei väärinud esikohta, sest Energia kolhoosi esindas samasugune kiila pealaega mees nagu mina, kes laulis "Valgeid roose" ja oligi tehtud vend," jutustas Karro.
"Aga meil oli hea puhkpilliorkester, mille juht oli minu eest kangesti väljas. Ta küsis, et kuidas siis nii, meie mees laulis kolm patriootilist laulu, aga teine tuli ja laulis "Valgeid roose". Tolleaegses kultuuriosakonnas töötanud Vaike Sein kiitis seepeale, et ta ei tunne seda meest (Erich Karrot - toim.)," jätkas ta.
See juhtus ajal, mil Erich Karro nime veel ei teatud ja teda nägupidi ei tuntud, kõik aga muutus peagi.
Nimelt on Erich Karro suurema osa oma elust metsatöölisena leiba teeninud. Aeg-ajalt korraldati metsapunktide vahel võistlusi, millest ka Karro osa võttis.
"Üks vend tuleb selja tagant, ulatab käe, ütleb tere ja küsib, kas laulad ka täna. Vaatan, jumala võõras inimene, ja vastan, et mis sa räägid, kallis mees, ma pole laulumeeski. Tema jälle vastu, et ära räägi midagi, Tudu laadal laulsid. Vastasin, et see siin on metsameeste kokkutulek, mitte laat," meenutas Karro.
Päev täis kontserte
Lõbusaid seiku on ette tulnud ka esinemise ajal. Nõukogude ajal korraldati suurejoonelisi valimispäevi ja
Erich Karrol tuli ühe päeva jooksul kogunisti neli kontserti anda: kõigepealt Oonurmes, siis Tudulinnas, seejärel Iisakus ja lõpuks Tudus, repertuaar kogu aeg üks ja sama.
Tudus oli rahvas jõudnud päeva jooksul kinos käia ja puhvetitki külastada ning üks purjus kuulaja pani keset kontserti, piraki, ukse kinni. Karro laulis parasjagu "Viimset mohikaanlast", jõudis veel mõelda, et kes selline mats küll on, kui laulusõnad meelest läksid.
"Laulsin la-la-la ja järgmisest reast sõnadega edasi. Oli selline äpardus," rääkis Karro, kelle kurioosseim asi juhtus hoopiski taidlusülevaatlusel Rakvere teatris.
"Oli üks mees, klaverisaatja, lauluhäält tal ei olnud, aga klaverit mängis küll. Noodid trükkis ta paberilehele ja tahtis näidata, et tema on suur klaverivirtuoos, hakkas kätega vehkima ja ajas paberilehe klaverilt maha.
Klaver oli, sopsti, vait, aga mina laulsin edasi. Ta sai siis lehe lõpuks põrandalt kätte ja mängis edasi sealt, kus temal oli pooleli jäänud. Ootasin teda siis järele, et saaks üheskoos järgmist salmi alustada," jutustas Karro.
Proovist ei puudunud
"Kadunud muusikapedagoog Jaan Pakk ütles seepeale, et Tudu mees võib igal ajal häält teha, aga see saade, see saade, see saade, see sõi selle ilusa asja kõik ära," jõudis Erich Karro puändini.
Laulupisik on aga mehes suur. Lausa nii tugev, et Erich Karro peab seda koguni haiguseks, mida ei leevendanud ka Tudust eemal oldud üksteist aastat, mil ta viibis naise isakodus Peressaares, kuid endiselt käis kord nädalas Tudus proovis. Õhtul sõitis rongiga üheksa kilomeetrit Tudusse, öösel jalgsi tagasi.
Küsimusele, miks on Erich Karrot alati estraadimuusika köitnud, vastab ta järgmiselt: "Kas jahimees läheb alati sellepärast metsa, et ta just saaki saab. Köidab, sest see on põnev, et lähed ja õpid, ja kui sa oled etenduse ära teinud, siis on hea tunne. Võib-olla oma edevusest ka."
Muusikat peab ta halva tuju ravijaks.
Tudu rahvamaja juhataja Helve Ploom
Mina hakkasin Erich Karroga muusikaga seoses suhtlema 1974. aastast ja olen seniajani suhelnud. Teist temasugust inimest ei ole - laulurõõm on tema sees nii suur, et ta ainult laulaks.
Ta jätab kõik oma isiklikud asjad tagaplaanile, ainult ütle talle, millal on esinemine, ja ta on otsekohe kohal, nurinata ja hakkamist täis.
Erich Karro on üdini positiivne inimene. Ma ei ole kunagi näinud teda vingus näoga või torisemas. Kohe lähme, teeme, laulame, sest esimesel kohal on ta elus laul.
Lisaks on Erich Karro andekas näitleja, väga hea huumorisoonega suurepärane jutuvestja. Väga tore mees.
Rein Kivimäe, endine töökaaslane ja ülemus
Paljulapselise pere isa, kes armastab laulda ja tegi kunagi metsatööd. Selline seltskondlik mees. Töö, mis oli vaja teha, sai tehtud. Aga laulmine on tal ikka väga tugevasti hinges.