Sel sügisel 11. klassi läinud õpilasi ootab gümnaasiumi lõpus ees kohustuslik matemaatika riigieksam, mis koos uue õppekavaga seab matemaatika koolides esikohale. Matemaatika teemal sai usutletud Rakke gümnaasiumi matemaatikaõpetajat Raili Veelmaad ning tema kolleegi Anneli Morgensoni Tapa vene gümnaasiumist.
Kuidas tekkis teis huvi matemaatika vastu? Mis viis selleni, et otsustasite matemaatikat õpetama hakata?
Raili Veelmaa (RL): Tegelikult oli algul ainult huvi õpetajaks saada. Juba lasteaialapsena olevat ma oma nukud ritta pannud ja neile tunde andnud. Eks need vist geenid ole – ema ja tädi olid õpetajad ning mitu lähisugulast veel.
Matemaatikani jõudsin alles keskkoolis, kui otsustamise aeg saabus. Selleks ajaks oli ka mu õde juba ülikooli matemaatika teaduskonna lõpetanud, küll rakendusmatemaatikuna. Kuna matemaatika oli minu jaoks koolis samuti lihtne ja loogiline õppeaine, siis otsustamine edasiste õpingute suhtes ei osutunud sugugi keeruliseks.
Anneli Morgenson (AM): Alustame sellest, et koolis meeldis käia. Ema ja isa tegid selgeks, et õppimine on minu töö ja koolis tuleb õpetajat kuulata. Keegi mulle koolis õpitut kodus teist korda ei jutustanud.
Tõsine matemaatika algas 4. klassis. Õpetaja märkas mind, andis raskemad ülesanded. Olid tunnid, kus mina seletasin klassikaaslastele uut teemat. Lemmikaineid oli mitu: matemaatika, keemia, bioloogia, inglise keel, joonistamine. Keskkooli lõpetades ei olnud soovi matemaatikat õpetada, oli huvi selle aine vastu ja otsustasin õppida matemaatikat Tartu ülikoolis.
Tudengina õppisin lühikest aega pedagoogikat ja läbisin praktika Tartu koolides. Tunnis käsi ei värisenud, närvi ei läinud, lapsi ei kartnud, seletasin arusaadavalt, õpilased naeratasid, nii et muljed õpetajatööst olid positiivsed.
Palju on räägitud sellest, et tänapäeva noored kardavad matemaatikat. Kas ja miks on see nii?
RV: Ei, seda ma päris hästi ei usu. Mõni kardab kontrolltööd või eksamit, sest on veidi ebakindel. Samas on mul olnud õpilasi, kellele on kodunt hirm matemaatika vastu kaasa antud. Kui näiteks üks vanematest ikka pidevalt sisendab, et juba tema ei saanud koolis matemaatikast aru, siis õige pea tunneb noor inimene end samamoodi. Tihti on puudu lihtsalt tahtmisest, järjekindlusest ja töökusest.
Liiga kergelt lüüakse käega, kui midagi kohe välja ei tule. Tegelikult ainet ikka ei kardeta, vaid matemaatika kuulub lihtsalt väga väheste õpilaste lemmikainete hulka.
AM: Minu õpilased on heas tujus, teevad kaasa, matemaatikat ei karda. Loodan, et neil on tunnis huvitav. Hirmud tekivad enne eksameid, sest vähe osatakse mõisteid ja valemeid. Tuleb osata säilitada rahu ja tunda rõõmu ülesannete lahendamisest. Lahendamis- ja avastamisrõõmu võib eksamil tunda siis, kui see ei ole seotud gümnaasiumi lõpetamisega.
Hirm tekib ka siis, kui laps vastab korduvalt valesti ja kõik naeravad, siis on tal selline negatiivne kogemus, mis määrab tema suhtumise ainesse. Järgmine kord paneb suu kinni ja vaikib, juhtub, et mitu aastat vaikib ja hiljem räägib oma lastele neist piinatundidest. Väga tähtis on sõbralik kollektiiv, austus klassikaaslase ja õpetaja vastu.
On õpilasi, kes ütlevad, et ega ma sellest teemast kunagi aru ei saa, sest see on perekondlik: ema ei osanud matemaatikat, vanaema, mis siis minult oodata. Pere peaks last toetama, tegema kooliga koostööd.
Kas peate õigeks gümnaasiumiõppes matemaatika osatähtsuse tõstmist?
RV: Võib-olla tuleb see minu ametist, aga loomulikult arvan, et tuleb matemaatika osatähtsust suurendada. Kui meie riigi suund on panustada rohkem tehnoloogiasse ja inseneriteadustesse, siis kahtlemata on matemaatika selle aluseks.
AM: Matemaatika on alati tähtis olnud, sest arendab loogilist mõtlemist.
Iga inimene peab mõtlema, milline tagajärg on tema sõnadel ja tegudel, kas ta rõõmustab kedagi või kurvastab.
Milles seisneb matemaatika vana ja uue õppekava peamine erinevus?
RV: Põhikooli osas on uus õppekava veidi lihtsam: välja on jäetud näiteks võrratused ja murdvõrrandid. Samas on gümnaasiumiosas muutused suuremad just lõpueksami suhtes. Esimest korda tuleb järgmisel õppeaastal matemaatika riigieksam kõikidel abiturientidel kohustuslikult sooritada.
Ühe erinevusena võib välja tuua ka eksamitulemused. Kui siiani sai noor eksami sooritatud 20 punktiga, siis uuest õppeaastast peab ta koguma vähemalt 50 punkti. Tegelikult on ka paljud õpetajad veidi segaduses.
AM: Erilist vahet ei ole. Uues õppekavas tähtsustatakse matemaatika praktilist sisu, tuuakse esile matemaatika elulisust. Kõik sõltub aga õpetajast, kas ta liigub õpiku järgi ühest teoreemist järgmiseni või näitab, kuidas neid rakendada elulistes ülesannetes.
Kas matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmine võib pärssida teie meelest noorte võimalusi gümnaasium lõpetada? Kas selline lähenemine ei muuda gümnaasiumiõpet pea võimatuks läbinisti humanitaarsetele noortele?
RV: Naljaga pooleks – kohustuslik matemaatika riigieksam takistab tulevikus paljudel gümnaasiumit alustada.Tegelikult arvan, et see “läbinisti humanitaar” on võimeline omandama kitsast matemaatikat piisavalt, et gümnaasium lõpetada.
Ka ajaloos ja keeles on väga vaja loogikat ja osata leida seoseid. Kõik reaalainetes andekad noored peavad kohustuslikus korras tegema ju emakeele riigieksamit. Vahet pole, on see nende jaoks lihtne või keeruline. Samas nõustun nendega, kes arvavad, et lai matemaatika kursus on tavaõpilasele tõesti raske.
AM: Isegi humanitaarsel noorel on kaheteistkümne aasta jooksul mingid matemaatilised oskused ja oma lemmikteemad. Abiturient saaks edukalt sooritada eksami, mille on koostanud tema aineõpetaja. Tuleb eksamile ja lahendab rõõmuga ülesandeid, mida ta oskab. Mina õpetajana tean, kellele meeldib trigonomeetria, kellel jällegi ei ole ruumilist ettekujutust, aga kes oskab kenasti protsentülesandeid lahendada. Arvestades laste eripära, koostaksin sellise eksami, et noor inimene mõtleb ja lahendab kolm tundi, näitab oma oskusi ja teadmisi. Aga sellist usaldust hetkel õpetajate vastu ei ole. Ootame teadmatuses, millised ülesanded koostaja valib ja meile saadab.
Matemaatika õppeainena on kahtlemata vajalik, kuid kas poleks targem lahendada olukorda matemaatika süvaõppega klassidega, teistes jääks aine endiselt tavatasemele ning ka eksam valikuliseks.
RV: Tegelikult on kohustuslik riigieksam ministeeriumi idee. Tean paljusid õpetajaid, kes sooviksid, et matemaatika jääks siiski valikeksamiks. Teisest küljest jälle võis siiani gümnaasiumisse sattuda õpilane, kes kohe kümnendas ütles, et ta nagunii ei vali riigieksamit. Seetõttu ta ei püüdnudki ainesse väga süveneda. Minu arvates pani selline noor liiga vara tee enda ees kinni, sest tihti ei tea 16aastane veel, mida ta tegelikult edasi õppima tahaks minna.
AM: Lastel on selline valik. Kui ei ole ainest eriti huvitatud, palun väga, vali kitsas kursus, kolm ainetundi nädalas – selline maht ei koorma ajusid. Süvaõppe, laia kursuse valinud õpilastel on vähemalt viis tundi nädalas. Kui koolitundidest jääb väheks, siis on suur valik kursuseid Tartu ülikooli teaduskoolis, mitu erineval tasemel võistlust, ülesannete kogumikku. Tingimuseks ainult soov sügavamalt ja põhjalikumalt õppida matemaatikat.
Tegelikult tuleks eraldada soov õppida matemaatikat ja soov sooritada eksam. Vale oleks arvata, et iga matemaatikas andekas laps unistab riigieksamist või aineolümpiaadil osalemisest. Nemad teavad oma taset, pigem tahavad õpetajad näha vastavaid eksamipunkte ja tulemusi. Olen valikulise eksami poolt ja võimaluse poolt sooritada sisseastumiseksam kõrgkoolis.
Üsna levinud vastuväide matemaatika esikohale seadmisele on, et sellises mahus, nagu ainet gümnaasiumis õpetatakse, pole seda elus tegelikult vaja. Kui just matemaatikat edasi õppima ei lähe.
Kas see on nii?
RV: Meie haridussüsteemis on suund sellele, et gümnaasiumisse tuleb ainult see noor inimene, kes läheb edasi omandama kõrgharidust.
Matemaatika oskust eeldatakse ikka väga paljudel erialadel, mitte ainult matemaatika teaduskonnas õppijatelt. Alustades majandus-, loodus- ja tehnoloogia valdkonna erialadega ja lõpetades elektroonika, mehaanika, ehituse, energeetika ja infotehnoloogiaga.
Elus on vaja loogikat ja oskust seoseid leida. Seda on kõige lihtsam õppida matemaatika kaudu.
AM: Matemaatika õpetab taktitunnet, julgust, ausust. Vaevalt keegi vabatahtlikult ütleb, et elus neid ei vaja.
Ununevad paljud faktid kõikidest ainetest, aga mõtlemisoskus jääb. Seda meie, õpetajad, arendame oma tundides ja oleme õnnelikud, kui laste silmades on näha avastusrõõmu.