Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kui enam ei kõlba, visatakse tänavale

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Virumaa kodutute loomade varjupaiga juhataja Kalle Rattasepp on hingega töö juures. Parasjagu rõõmustavad tema kohaloleku üle suvel sündinud koerakutsikad, kes kahjuks on emased, mistõttu inimesed neid koju viinud ei ole. All vasakul piilub külalisi Neti, kes on varjupaigas elanud juba 11 aastat. | FOTO: Meelis Meilbaum

Vihmavinesel esmaspäeval tuuakse Väike-Maarja kandist Virumaa kodutute loomade varjupaika must segatõugu hirmust värisev koer. “Eks see ole ka kindlasti suvilast lahkunute ohver,” ütleb talitaja Hannes ning poputab hirmunud silmadega koera nagu oma last.

FOTO: Meelis Meilbaum
FOTO: Meelis Meilbaum

See on varjupaiga argipäev. Praegu on seal 24 koera ja 51 kassi. Augustis, mil inimesed suvekodudest lahkuma hakkasid, sattus üleriigilisest kampaaniast hoolimata varjupaika rohkem loomi kui muidu. “Kevadisi kutsikaid on meil 3-4 sel aastal,” ütleb varjupaiga juhataja Kalle Rattasepp, aga maha jäetakse ka vanu neljajalgseid. Drastiline on seegi, et kevadel varjupaigast võetud koer on otsaga sinnasamma tagasi jõudnud.

“Kuramuse taksojuht, võttis meilt kevadel koera, üüris suvila ja pani sügisel sealt jooksu, jättis koera ka maha,” kirub talitaja hoolimatuid inimesi. Kurbade silmadega kutsa ootab nüüd uut omanikku ja kodu.

Üldiselt sõltub loomade varjupaika jõudmine aastaajast. “Mõnel kuul tuleb alla kümne kassi ja veel vähem koeri. Teinekord aga rohkem kui 30 kassi ja kümme koera,” lausub juhataja. See sõltub näiteks hooajast ja ilmast. Ilusa ilmaga on nad silma alt ära, külmaga aga lähevad süüa otsima. Siis inimesed märkavadki neid ning annavad omavalitsusele teada. Seejärel pöördutakse varjupaiga poole, et loomadele järele tuldaks. Ja mitte ainult Lääne-Virumaale, vaid ka Ida-Virumaale, veidi lõuna poole ning isegi Tallinna külje alla.

Aga nii täis ei ole Virumaa varjupaik veel saanud, et loomi enam kuhugi panna ei oleks, ja see on hea näitaja. Näiteks septembri algusest on uus kodu leitud üheksale koerale ja neljale kassile. Väljaantavad lemmikud kiibistab ja registreerib varjupaik ära. Enamik, kes varjupaika jõuab, on kiibistamata, mistõttu ei ole võimalik ka nende omanikku otsida. Seda vast paljud ei soovigi.

“Inimesed ei hooli loomadest, kui enam ei kõlba, visatakse tänavale,” on juhataja Kalle nukker. Ta toob näite Jõgevalt, kus keegi proovis kassipoegi tiiki uputada, aga ei tulnud toime, kassid olid viimase piiri peal.

Kui neljajalgsed varjupaika jõuavad, on nad kõik šokis ja kardavad. “Alguses võivad olla ettearvamatud,” teab Kalle. Kui nad juba paar päeva süüa on saanud, hakkab asi laabuma. Kuigi üks koer on nii tige, et teda ei saagi ära anda. “Igast koerast ei saa lemmikut,” tõdeb juhataja. Paljud koerad on varjupaigas aastaid, sest neid ei taha keegi.

Vanim asukas on koer Neti, kes varjupaigas viibinud peaaegu 11 aastat, talitaja Hannes hoolitseb tema eest omal kulul. Neti on umbes 13aastane ning teda vaevab suur kasvaja. “Oi, ta oli kuri koer, naisi ei sallinud. Noor pere tõi ta siia, andsime ta seejärel väga heasse tallu, seal jälle hammustas perenaist. Tõin ta ise tagasi,” räägib Hannes.

Veidi jääb Netile alla ühe silmaga kass Piraat, kes varjupaigas olnud umbes viis aastat. Ühe silmaga ei tahtnud teda keegi, nüüd on ta varjupaiga maskotiks. Kui teda ärritada, läheb silm roheliselt kilama. “Aga ta on hea hiirehirm meil siin,” on Hannes rahul.

Üldiselt on koerad-kassid paigutatud nii, et hiirekuningad oleks koerte silme alt ära. “Pane üks kass siia praegu jalutama,” naljatab Hannes ja ütleb, et kui üks näeb teist, on kohe trall lahti. “Eks see koerte lärm ajab muidugi kassid stressi,” tõdeb talitaja. Nii ongi kassid kinnises ruumis, isased ja emased eraldi. Kutsad elavad seevastu õues, kuudid on hästi soojustatud. Võõraid koeri üritatakse eraldi hoida, nad ei kipu omavahel hästi läbi saama. Kusjuures igale koerale on ette nähtud teatud ruum, aediku suuruse puhul tuleb arvestada tema kaalu ja kasvu.

Nii peabki juhataja Kalle varjupaika teatud mõttes loomade internaatkooliks. “Ainus vahe on selles, et nemad pole midagi valesti teinud, et siia sattuda, vastupidiselt inimestele,” sõnab ta.

Et koerte elu vähegi lõbusamaks teha, laseb talitaja mõned puure puhastades omavahel kokku. “Natuke aega ragistavad omavahel, siis röögatan ja ajan laiali,” ütleb mees, et kaklema ta minna ei lase. “Aga natuke vaheldust neile, muidu on nad siin nagu vangis.”

Puure puhastatakse varjupaigas iga päev. Seda tehakse kolmekesi: juhataja, koera- ja kassitalitaja. Sageli käib abiks ka Ergo, kes elab hooldekodus. Ta armastab loomi väga ja nii käibki nendega jalutamas, abistab talitustöödel ning vahel läheb loomapüüdmisele kaasagi.

Aeg-ajalt käib varjupaigas ikka uudistajaid. Ka selsamal vihmavinesel esmaspäeval tulevad kaks meest, kes otsivad kutsikat – isast. “Eestlane tuleb, tahab koera ja ütleb, et anna isane,” räägib Hannes hiljem, kui on meestele teatanud, et pakkuda oleks vaid emaseid kutsikaid. Muide, suvel sündis koer Mannil kaheksa poega, isased läksid nagu värsked saiad, neli emast ootavad siiani uut kodu. “Kõik kardavad neid poegi,” märgib Hannes ja lisab, et eks ta saab aru ka, steriliseerimine on küllalt kallis, emase koera puhul pidavat see maksma 200 euro ümber. Samamoodi on kassidega, kuigi lõikus maksab siis umbes neli korda vähem.

Nii ongi varjupaigas 24 koerast 14 emased. Naissoost on ka rakats Liisu, kes vahepeal rõõmsalt saba liputades kontoriruumi tormab ning kohe juhatajale sülle ronib. Talitaja lasi ta vahelduseks välja. “Näed, jälle näide! Kevadel võetud koer, omanik teada, aga vaidleb, et pole tema oma. Proovi sa tõestada,” pahandab Hannes.

Igal loomal on oma traagiline lugu. “Paljudel on omanik ära surnud,” nimetab juhataja Kalle veel ühe põhjuse. Kuid on ka inetuid juhtumeid. Inimesed, kes olid vaimse puude ja igasuguse sissetulekuta, pidasid kahte koera. Ühe neist olid nad ära söönud. “Teise saime õnneks kätte, kuna omanik viidi psühhiaatriahaiglasse,” jutustab Kalle. Nüüd, pärast mitmekuist toitmist, umbusaldab kutsa inimesi endiselt. Juhataja avaldab aga lootust, et ehk saab noorest koerast ikka ajapikku asja.

Hannes ütleb kohe otsa, et tavaliselt tulevad koerad nälginuna. “Aga kui ära lähevad, on minu nägu,” naljatab mees hea kosumise üle. Ta jutustab, kuidas üks hurda moodi koer oli nii nälginud, et ei hakanudki kosuma. Pidid ta magama panema. Muidu on magamapanek põhjusel, et keegi looma ei taha, juhataja põhimõtete vastu.

Praegu on Virumaa kodutute loomade varjupaik mittetulundusühingus, mille alla kuulub veel neli varjupaika Eestis. Iga toodud neljajalgse eest maksavad teatud aja omavalitsused. “Hiljem katsume ise kuidagi hakkama saada,” tõdeb juhataja Kalle. Varjupaiga õnneks annetatakse palju koeratoitu, mõnikord saab ka toitlustuskohtadest ülejääke. Kõige keerulisem on veterinaarkuludega toime tulla, sest protseduurid on kallid. Siin oleks abi inimeste rahalistest annetustest (selle kohta leiab infot kodulehelt). “Mõned inimesed tulevad ise ja küsivad, kas seda ja teist on vaja,” rõõmustab juhataja. Aga alati läheb vaja tekke ja patju loomadele allapanekuks ning nooremate loomade toitu, näiteks konserve.

Tagasi üles