Reportaaž: Rikkalik jahisaak: kaks põtra ja metssiga

Jahimehed avaldavad viimast austust kütitud ulukitele.

FOTO: Eva Klaas

Hiljuti pidasid Rakke jahiklubi, kohalikud maaomanikud ja põllumehed ühisjahti, märkimaks, et omavaheline hea läbisaamine aitab ulukite arvukust paremini reguleerida kui aktsioonid.

Laupäeva hommik. Rakke lähedal Ao külas Aali ajaviitetalu õuel saab kokku suurem seltskond inimesi, kes peagi metsa põdra- ja metsseajahile suundub.

Rakke jahiklubi ja Viru-Lemmu Metsaseltsi eestvõttel seisab ees kohalike küttide ning maaomanike ühisjaht, taoline sügisene ettevõtmine on juba kolmas.

Nii metsaseltsi juhatuse esimees Guido Ploompuu kui jahiseltsi juht Villu Alatsei toonitavad koostöö olulisust.

Ajal, mil jahiseaduse üle käivad tulised vaidlused ning eraomanikud sulgevad jahipidamiseks ligipääsu oma maadele, on eriti hea tõdeda, et Rakke kandis selliseid abinõusid tarvitusele ei ole võetud.

Guido Ploompuu nendib, et aktsioon – keelame oma maadel jahipidamise – ei ole just kõige parem vahend enda seisukohtade väljaütlemiseks. Keegi ei taha ju oma aladel ulukikahjusid. “Meie siin oleme ikka seda meelt, et omavahel tuleb hästi läbi saada, kui ka tekib probleeme või ebakõlasid, siis parim viis nende lahendamiseks on suhelda ja rääkida.”

Ploompuu märgib, et samas piirkonnas tuleb veel kaks taolist ühisüritust: oktoobri lõpus koos Simuna ning novembris Laekvere jahiseltsiga.

Riigimetsa majandamise keskuse esindajana osaleb jahil ka Lääne-Viru metskonna metsaülem Eerik Väärtnõu, kes rõhutab, et kartustel, justkui sooviks RMK oma maadel kehtestada jahirendi, euro hektari eest, ei ole alust. “RMK on kindlasti huvitatud jahimeestega mõistlikust koostööst ning sellest, et ulukikahjud oleks võimalikult väikesed,” räägib Väärtnõu, lisades, et rebaste või kobraste arvukust tuleb samuti reguleerida.

Enne metsa minekut meenutab jahiseltsi juhatuse esimees Villu Alatsei jahilistele reegleid. Ta rõhutab, et jahimees peab pidama lugu loomadest, ka siis, kui ta neid kütib.

See tähendab, et kütitav loom peab leidma oma lõpu võimalikult kiiresti ning piinlemata. Kui nähtav loom on jahimehe suhtes sellises kohas, et teda on raske tabada või segavad mingid muud asjaolud, olgu või sisetunne, jäägu lask parem tegemata. Kui põder või metssiga saab haavata, ei tohi teda sellisena metsa uitama ja valusid kannatama jätta, vaid tuleb kindlasti üles leida. “Täna peame põdra- ja metsseajahti, mis tähendab, et kütime ainult neid loomi,” tuletab Alatsei jahiseltskonnale meelde.

Oluline on ka inimeste turvalisus ja ohutusreeglite järgimine. Näiteks liigub ahelik, kes metsloomad kütiliinis püssimeestele ette ajab, ühes suunas ja võimalikult sarnase tempoga, oma asukohast teatatakse valju häälega ning keegi ei lahku enne, kui selleks on luba antud. Kõikide jahis osalejate nimed ja telefoninumbrid pannakse kirja – see võimaldab pärast kontrollida, kas kogu seltskond on ikka ka jahi lõppedes olemas ning keegi pole metsa ära eksinud.

Inimesed, kes sel päeval jahile suunduvad, on väga erinevate kogemustega: maaomanike ja teiste külaliste hulgas on nii neid, kes pole kunagi jahil käinud, kui neid, kes varemgi ajajad olnud, aga on ka kogenud kütte teistest klubidest.

Kütiliini moodustavad siiski Rakke jahiklubi oma mehed, kes lisaks jahipidamisoskustele piirkonda tunnevad. Loosi abil selgitatakse, nagu alati, ka need, kes koos ülejäänutega ajaja rollis.

Mehed räägivad, et klubisse kuulub selliseidki, kellel relvaluba pole või kes ei võta relva kätte seepärast, et ei suuda looma lasta, mistõttu neid kütiliini panna ei saagi.

Sõidetakse Edru kanti, kus moodustatakse kütiliin: kogenud jahimehed paigutuvad kohtadesse, kus on tõenäoline pagevaid loomi tabada. Kütiliinis olemine tähendab paljuski ootamist ja ümbritseva jälgimist.

Ühel hetkel kõlavad paugud ning raadiosaatjate abil liigub info, et saagiks langes põdrapull, kelle laskis kogenud jahimees Elmar Lepp. Natuke hiljem vahetatakse infot veel ühe looma – põdralehma liikumise kohta – tema tabamine osutub mõnevõrra aeganõudvamaks.

Poolsada aastat jahti pidanud mees ütleb, et niisugune asi, et ühe ajuga (üks olukord, kus ajajad kütiliinile loomad ette ajavad) õnnestuks küttida kaks põtra, ei ole just tavaline, seega on jaht olnud igati edukas. On päevi, kui ühtegi ulukit isegi ei nähta.

Pikalt rääkida ei saa, kuulda on liikumist – põder tuleb ehk paarikümne meetri peale, seejärel aga vahetab suunda ja eemaldub. Kuigi looma liikumissuunda hakatakse jälgima ning kütid püüavad võtta paremaid positsioone, püüdes põdra käitumist ette aima­ta, on uluk seekord nutikam ja pääseb eluga.

Rakke jahimeestel on sel hooajal kasutada tosin põdralaskmisluba. Sel korral tohib küttida nii vasikat, pulli kui emalooma, sest limiidid on veel täitmata, varem on tabatud üks põder.

Pärast seda, kui küttimine sellel territoorimil lõpetatakse, ei ole kõik veel läbi. Tabatud loomad tuleb ka metsast välja tuua, muidu ei ole neid võimalik transportida.

Koguka põdralehma  autoni toimetamiseks läheb vaja mitut meest. Põdralehma lasknud Ain Paas märgib, et looma sisikond jäetakse maha, selle söövad ära teised metsloomad ja uluki vedamine on kergem.

“Teeme teise aju veel,” teatab Villu Alatsei jahiseltskonnale, kes ehk juba kordaläinugagi rahul.

Aga ülemuse käsk on seaduseks. Sõidetakse järgmisesse kohta, kus ajajad ahelikuks rivistuvad. Ka seekord on küttidel jahiõnne: Aleksandr Butsakovil õnnestub lasta metssiga.

Kui seltskond naaseb Aali ajaviitetalu juurde, kus Peipsi äärest tulnud kokk on valmistanud maitsva roa, mida kutsutakse uhhuuks (kitselihaga supp), täidetakse kõigepealt oluline rituaal: avaldatakse viimast austust kütitud ulukitele. See toimub püsti seistes, loomadele on pandud peale kuuseoksad.

“Inimesed tegelikult tihti ei tea, kuidas jahti peetakse, ka maaomanikud mitte,” nendib Laekveres elav ettevõtja, OÜ Artiston juhatuse esimees Margo Klaasmägi, kes peab end hobijahimeheks.

Ta lisab, et jahipidamist ei võeta ammu enam ette eelkõige liha varumiseks, rahaliselt ei tuleks see liha üldse odavalt kätte. Jahipidamisega kaasnevad päris suured kulud ja ka kohustused ulukite suhtes, kasvõi nende söödaplatside hooldamine, loendamine ja nii edasi.

Seltskonda võõrustanud põllumajandusettevõtja ja Aali ajaviitetalu peremees Kaur Salus peab end jahimeeste sõbraks. Ta räägib, et tänavu on tulnud tal endal ulukikahjudega võidelda – sead käisid matti võtmas neljal hektaril hernepõllul. Mees leiab, et looma peale ei olegi põhjust kuri olla, tema läheb ikka sinna, kust toidu kõige paremini kätte saab. Küll aga peab ta selle näite varal oluliseks küttidega koostööd, sest ulukite arvukust on vaja reguleerida ja metsloomi võimalikult palju suunata püsima seal, kus on nende õige koht – looduses.

Tagasi üles