Kui Homo Rytmicus trummide taha istus, hakkasid Rakvere Galerii seinad värisema ning kollast, punast ja sinist guašši pritsis laias kaares – hoia piip ja prillid, mantel ja maalid.
Kunst pärast kunsti. Kunst kunsti pärast
31. oktoober 2012, 07:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Mäe installatsiooni “Homo rytmicus” ja Virumaa kunstnike sügisnäituse “Kunst kunsti pärast” avanud häpeningis lendas harjadelt rütme ja värve ning selle käigus trumminahale valminud loomissoe teos leidis koha galerii seinal.
Kohta leida polnud sugugi lihtne.
Teema “Kunst kunsti pärast” oli inspireerinud 34 kunstnikku, nii et taieste paigutamisega oli Rakvere Galerii kuraatoril Riho Hütil olnud päev otsa tublisti peamurdmist.
Mida siis näitavad kunstnikud kunsti pärast?
Lisaks Homo Rytmicuse etteastele, mida jätkab kogu näituse vältel katkematult jooksev video, on kohal sõnumitoojad, suhtlejad, muusa, magus tüdruk, moehoor ja ka kass.
Lõuna-Eesti maastikus voogavad viljad, vanas aias plingib majakas ja taamal terendab igavene kodu. Maastike kohal kumab Cassiopeia, põlatud teevad expressionistliku pilguheidu kunsti pärast kunsti.
Kunstnikud vaevad saaki, peavad lahingut kõrgendiku pärast, parvlevad parvel, naudivad valget veini ja loomingulist vabadust. On kaalutust, eufooriat ja korduvkasutust.
Kes tõuseb lendu, kes püüab pildile vaikset merd ja sügist Eismal, kes akvarellib pastoraali, kes naudib vaikelu kannuga või lööb hoopis tükki välja, kes loob Rembrandti mälestuseks. Ühe päralt on Hansuaseme, teise päralt Vermilion. Ja nagu elus ikka, on olemas nii urnid kui ka muinasjutt.
Võib nõndagi, et kunstnik jätab pildi saatuse ja vaatajate hoolde, pannes pealkirjaks “Mõtle töö nimi välja”.
Kunstiloome materjalide spekter on lai – pliiatsist papjeemašeeni, pastellist puiduni, õlist rääkimata.
Kirev ja põnev on see kunst kunsti pärast, tõdes Riho Hütt.
Kui viimaste aastate ühisnäitused on olnud kindla teemaga ja kunstnikud tõstnud loomingu kaudu häält ühiskonnaelu valulistes küsimustes, siis seekord võis igaüks kujutada seda, mis isiklikult südames või südamel.
Kuraatori arvates andis teema “Kunst kunsti pärast” mõttevabaduse.
“Et oled vaba inimene, võid öelda, mida tahad. See on kõige suurem asi, sest pole mingeid piiranguid. Aga natuke provokatiivne on ka, et kas tuleme välja, kui on tarvis võidelda kunsti pärast,” kõneles Hütt.
“Kunsti ei saa tarbida, aga seda saab mõista. Need hetked, mis salvestame galeriis, pole maha visatud, vaid aeg kunsti keskel on väärtustatud aeg,” arvas ta.
Kunstnike poole pealt vaadates on Riho Hüti sõnul kõige tähtsam, et kunsti tegemise oskus ei kaoks.
Kas kunstnik on hetke jäädvustaja või ka tuleviku ettenägija, on iga vaataja otsustada, aga kuraatori meelest on mõneski teoses midagi ettepoole vaatavat.
Mis kunstnikel öelda, saab lugeda teostest. Igaühel on sõnum. Kui südamega vaadata.
Videot Aarne Mäe installatsioonist "Homo rytmicus" vaata allolevalt lingilt: