Jaak Urmet, keda tuntakse rohkem Wimbergina, kirjutas oma esimesed vemmalvärsid juba põhikoolis. Ta on kirjutanud proosat, luulet, draamat ja publitsistikat nii väikestele kui suurtele. On kirjastuse Jutulind üks rajaja ja NAKi liige. Praegu vabakutseline kirjanik, toimetaja ja stsenarist. 2002. aastal pälvis Wimberg Virumaa kirjandusauhinna romaani “Lipamäe” eest. Wimbergi kirjakeel on taotluslik. Ta ütleb, et looming tuleb kooskõlastada elutõega, mitte tingimata õigekeelsussõnaraamatuga. Ta eelistab paberraamatuid e-raamatule, öeldes: “Tahan neisse teha aupaklikke supiplekke ja märkmeid. Tahan neid panna päris riiulile, neid päriselt omada.”
Mika Arto Juhani Keränen on Soome päritolu Eesti lastekirjanik, kes koolipoisina armastas joonistada koomikseid ning kirjutas neile hiljem ka eestikeelsed tekstid. Ta on avaldanud luulekogu “Tähelepanekuid noorusaastatest”, kuid populaarsuse saavutas just lastekriminullidega “Varastatud oranž jalgratas”, “Peidetud hõbedane aardelaegas” jt. “Krimkades lapsed lahendavad keerulised olukorrad ja see sisendab neile elus hakkama saamise tunnet, mille täiskasvanu saab kätte Tartu maratonil iseennast ületades,” ütleb autor. Supilinna kui Tartu sümboli kirjutas Keränen ka raamatusse “Minu Supilinn” ja lubab Tartust enam mitte kunagi lahkuda.
Leo Kunnas, erusõjaväelasest kirjanik, on oma pea 10aastase loometee kestel kirjutanud viis romaani ja võitnud lausa kaks mainekat kirjandusauhinda: Bernard Kangro kirjanduspreemia ja ulmeauhinna Stalker. Viimase koguni kolmel korral järjest oma tuleviku kosmosesõjast rääkiva “Gort Ashryni” triloogia eest. Tema kohta on öeldud, et kolonelleitnant Leo Kunnas esindab kirjandust alt üles: ta on tänapäevase kaitseasjanduse ja sõjaolukorra kogemustega noor mees, kes tahab sõduri positsioonilt, et asjalood oleksid paremad. Ise ütleb ta: “Kartke neid, kes püüavad teilt ära võtta sõnavabadust, sest oma südames näevad nad ennast teie isandatena.”