Kas kümme eurot toob vaesusest välja?

Kairit Pihlak
, Rakvere linnavolikogu liige, sotsiaaldemokraat
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotside Rakvere linnapeakandidaat Kairit Pihlak.
Sotside Rakvere linnapeakandidaat Kairit Pihlak. Foto: Erakogu

Järsku räägivad kõik lastetoetustest.

Kahjuks on selles vallas kosmeetilisi muutusi planeeriva valitsuse fookus nihkunud lastetoetuse algselt mõttelt – kõik lapsed on võrdsed, kõik lapsed on võrdselt väärt toetamist ja kõik lapsed on Eesti tuleviku jaoks ühtemoodi olulised – vaesuses elavate laste abiks. Puudust kannatavate perede toetamine on hädavajalik, aga toimetulekutoetus ja lasteraha on kaks erinevat asja.

Valitsusliidu kavandatavad muudatused, mis võimaldavad vaesusriskis perel küsida järgmise aasta teisest poolest lapsele juurde kümme eurot (tegelikult küll 9,59 eurot) kuus, toovad peaministri sõnul (Vikerraadio 28.09.12) 6000 last vaesusriskist välja ja parandavad ligi 70 000 lapse elujärge. Tõepoolest, enamikus Eesti peredes, ka siinsamas Lääne-Virumaal, on iga sent arvel ja iga euro lisandumine pere eelarvesse oluline. Kui aga arvestada, mida napilt kümne euro eest osta saab ja mida teevad ümberringi hinnad, siis on selge ka see, et ühegi pere eluolu sellest reaalselt ei parane.

Kui reformierakonna soov aidata kitsikuses elavaid peresid ja seal sirguvaid lapsi oleks siiras, siis alustaksid nad toimetulekutoetuse maksmise tingimuste muutmisest nii, et lastetoetust ei arvestataks enam pere sissetuleku hulka. See annaks toimetulekutoetust saava pere lapsele kohe juurde 19 eurot kuus. Toimetulekutoetus on riiklik toetus, mida riik maksab väikese sissetulekuga peredele täpselt sellises mahus, et nende eluasemekulud oleksid kaetud ja esimesele pereliikmele jääb kätte 76,7 eurot ning igale järgmisele 61,36 euro­t. Rakveres elas näiteks augustis toimetulekutoetust saavates peredes kokku 79 last. Aga märtsikuus, kui küttekulud olid suured ja toetuse vajajaid rohkem, oli selliseid lapsi 103.

Lisaks lörtsivad suure propagandakära saatel tehtavad väikesed muudatused, mis lähevad uuel aastal riigieelarvele maksma 4,7 miljonit eurot, ära lastetoetuse mõtte. Universaalse lastetoetuste idee seisneb kõigi laste kasvatamise väärtustamises, jagamata lapsi lahtritesse ja ähvardamata neid vaesusriskiga. Lastetoetus peab andma igale perele mingigi kindlustunde tuleviku ees. Paraku on tänaseks tegu naeruväärselt väikese summaga – 19 eur­o väärtus on kümne aasta jooksul oluliselt kahanenud. Kui veel 1993. aastal moodustas lastetoetus kaheksa protsenti keskmisest palgast, siis 2011. aastal oli vastav osakaal neli korda väiksem.

Demograafilise olukorra parandamiseks on ilmselgelt liialt vähe tehtud. Kui Eesti naisel sündis 1990. aastal keskmiselt 2,05 last, mis on enam-vähem piisav rahva arvu säilimiseks, siis 2011. aastal oli see number kõigest 1,52 ja trendi paranemist pole kusagilt näha. Pigem vastupidi. Rahvastikuteadlase Mare Ainsaare väitel on Eesti suurimaks probleemiks just esimeste laste sündimise järsk langus viimastel aastatel. Ja sellele vaatamata, et sünnituseas naiste arv on praegu veel tipus, hakates peagi langema. Aga kui ei sünni esimesi lapsi, jäävad tulemata ka teised ja kolmandad lapsed. Järelikult on midagi olulist meie riigis tegemata jäänud.

Laste lahterdamise asemel on viimane aeg keskenduda tõhusamatele meetmetele ja alustada kõigi laste toetuse tõstmisest. Võtkem eeskujuks Põhjamaad, kus peredele makstakse universaalset lastetoetust ja kus sündimus on Euroopa keskmisest kõrgem. Väärikaks meetmeks ei saa kindlasti pidada seda, kui inimesi pannakse sotsiaalosakonna ukse taha kümmet eurot taotlema, mida valitsus kavandab praegu lastetoetuse reformi sildi all.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles