Intervjuu: Aili Höövelsoo: eriline ja hea asi -raamat

Lääne-Virumaa parima raamatukoguhoidja tiitliga pärjatud Aili Höövelsoole meeldib tegus vaikelu uute raamatute keskel. Jõuaks vaid rohkem lugeda ... Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Lääne-Virumaa parima raamatukoguhoidja tiitliga pärjatud Aili Höövelsoole meeldib tegus vaikelu uute raamatute keskel.  Jõuaks vaid rohkem lugeda ...

Missugune on teie esimene mälestus raamatukogust?

Minu ema töötas raamatukogus, nii et esimesed kogemused on ilmselt üsna varasest ajast. See oli Abja-Paluoja raamatukogu. Kooliraamatukogus sai ka käidud.

Kuidas hakkasite lugema?

Lugemine algas kodust. Meil oli kodus palju raamatuid. Neid lugesin hoolega. Raamatukogus hakkasin käima kooliajal. Millal lugemine selgeks sai, ma küll ei mäleta.

Millal otsustasite, et teie elukutse peab olema raamatukogunduse vallast?

Algusest peale seda soovi küll ei olnud, aga eks see vaikselt kujunes. Mul ei olnud konkreetset muud tahtmist ja selle asja sees olin kogu aeg olnud. Õppisin tolleaegses Tallinna pedagoogilises instituudis (praegu Tallinna ülikool – toim.).

Kuidas sattusite 1983. aastal tööle Rakverre Lääne-Virumaa keskraamatukokku?

Sel ajal oli pärast lõpetamist suunamine ja siia oli vaja töötajat. Tahtsin küll minna kodukandi poole tagasi, aga seal ei olnud mingeid pakkumisi. Tallinnasse jäämiseks polnud elamispinda. Rakverest pakuti töökohta koos elamispinnaga.

Teadsin juba õppimise ajal, et seda kohta, mis siin pakutakse – metoodikuks – ma ei taha, aga ...

Miks te ei tahtnud metoodikuks?

Tol ajal oli metoodiku tööks rajooni raamatukogude ja külaraamatukogude juhendamine, külastamine, seminaride korraldamine – mida üks koolist tulnud noor inimene teab praktilisest raamatukogutööst, mingeid kogemusi ju veel ei ole. Ega valida suurt ei olnud, kui endal polnud just kusagil elamist olemas. Nii ma siia sattusin.

Suunamine kestis kolm aastat, kas pärast seda ei tekkinud tahtmist plehku pista?

Kui kusagil paigal oled, siis pole nii lihtne ära minna, kui just eriliselt ihaldusväärset kohta ootamas ei ole. Kohanemine pole ka nii kerge. Olin siin juba sisse elanud ja -töötanud. Nii ma siia jäin.

Kuidas metoodikuna läks?

Olin selles ametis päris pikalt, aga mulle ei istu niisugune organiseerimine.

Aastal 2004 tulin komplekteerimisosakonda. Siin olen palju rohkem rahul. Siin näen raamatut, nii huvitav on uusi raamatuid vaadata. See ongi raamatukogus eriline ja hea asi – raamat. Sellepärast mulle siin meeldib. Metoodikuna ma ei näinud üldse raamatut, see oli hoopis teistsugune töö, nagu polekski olnud raamatukogus.

Selgitage natuke, mis töö on komplekteerimine.

Selles osakonnas tellitakse raamatuid. Meie kaudu käib kogu maakonna raamatukogude tellimine. Värsked raamatud saabuvad siia. Meie paneme need elektronkataloogi, teeme raamatule kirje – pealkirjad, autorid, märksõnad, mille järgi on raamat pärast otsitav ja leitav. Siis jagame raamatud kogudele.

Raamatutele, mis jäävad keskkogusse, paneme vöötkoodid, paigutusindeksid, mille järgi nad riiulisse lähevad, ja templid – et oleks valmis raamat, mida saab laenutada. Mina tegelengi kohalesaabunud raamatutega.

Olete raamatu “100 aastat raamatukogu Rakveres” koostaja ja see suur töö oli üks komponent teie parimaks raamatukoguhoidjaks valimisel. Kui suur töö on sellise sajandiloo tegemine?

Puutusin raamatukogu ajaloo teemaga kokku juba varem, kui olin metoodikuametis. Meie direktor Liisa Düüna tegeles ajaloo uurimisega. Meil oli olemas raamatukogu kroonika, mida sai järjepidevalt edasi peetud. Olin ajaloo sees juba olnud ja kui oli raamatukogu 90. sünnipäev, tegime näituse. Kui täitus 95 aastat, tegime jälle suure stendinäituse. Sealt see edasi kasvas.

Iseenesest on päris huvitav fakte kirja panna, aga juttu kirjutada on minu jaoks väga raske. Õnneks oli kirjutajaid palju, samuti oli eeltöö väga paljude inimeste tehtud.

Kuidas valisite, mida raamatusse võtta, mida välja jätta?

Materjali oli palju. Alguses, kui materjali oli alles vähe, tundus kõik nii huvitav. Pärast oli vaja teha valikuid ja mõelda, mis oleks huvitav ka teistele, mitte ainult meile endile. Enne meid oli suur töö arhiivides juba ära tehtud, kuigi seal tuli veel käia. Palju oli olemas kroonikas, sedajagu oli materjali lihtsam leida ja kokku panna.

Endised raamatukogutöötajad kirjutasid meile mälestusi, käisime neid ka küsitlemas ja sealt sai mõndagi raamatusse.

Missugused on teie enda lemmikraamatud ja mis on praegu pooleli?

Mul polegi püsivaid lemmikraamatuid, need vahelduvad, tulevad uued ja huvitavad peale.

See, mida loen, on periooditi erinev. Mõnikord loen mingit kergemat asja, teinekord on huvitav mõni teema – oleneb tujust ja sellest, mis meie osakonda tuleb. Loen, mis parajasti huvi pakub.

Viimati lugesin Jan Kausi uut romaani ja raamatut “Uued väliseestlased”, kus praegusel ajal siit läinud inimesed kirjutasid, miks nad läksid ja kuidas nad seal hakkama saavad.

Kas jõuate enam-vähem kõik raamatukogusse tulevad huvitavad raamatud läbi lugeda?

Ei jõua! Mul on suur nimekiri, kuhu kirjutan need üles. Kui vahepeal midagi huvitavat ei tule, siis saab sealt jälle mõne läbi lugeda. Mõned jäävad ikka lugemata ka.

Kui pikk see nimekiri on?

Seda ikka on, mitmel kaardil. Vahepeal läheb meelest seda täiendada.

Millega tegelete väljaspool tööd ja raamatukogu lisaks lugemisele?

Meeldib teatris käia. Natuke teen käsitööd, koon väiksemaid asju.

Mis teeb elus rõõmu?

Rõõmu teeb see, kui lähedastel hästi läheb, kui lapsel on kõik hästi. Rõõmu teeb ka see, et mul on toredad kolleegid, kellega mul on heameel koos töötada.

Kas lapsest on oodata ka raamatukoguinimest?

Ta loeb küll, aga praegu pole tal õppimise kõrvalt selleks väga palju aega. Ütlebki, et kadestab mind, et saan lugeda. Ta õpib turismimajandust ja -ettevõtlust, nii et raamatukogusse kolmandat põlve ei tule.