Prügi taasärkamine kunstina

Kunstnik Reiu Tüür pojaga tutvumas Erki Kasemetsa näitusega. Foto: TEET SUUR/VIRUMAA TEATAJA

Erki Kasemetsa autorinäitus PEP ehk "Pool elu prügimäel" Rakvere teatris ärgitab mõtlema prügi kui nähtuse kunstilise ja filosoofilise poole üle.

"Olen mõelnud, kustmaalt uus asi muutub vanaks, tulevik muutub minevikuks. See on üks ja sama problemaatika," sõnab Rakvere teatri peakunstnik ja prügikunstiklassik Erki Kasemets mõni minut enne näituse avamist.

"Asi on esmase funktsiooni minetanud ja muutunud prügiks. Aga nii lihtne see maailm ei ole, et igal asjal on ainult üks eesmärk. Tegelikult on ka prügisse palju-palju võimalusi sisse programmeeritud. Lähenemine, et see on prügi, see mitteprügi, oleks väga lihtsustav," arutleb kunstnik, kes asetab oma loomingus prügiks peetava - pakendid, purgid, suitsupakid - uude valgusse, suunab taaskasutusse kunstiloomingu moodulitena.

Nööpidest kärgstruktuurini
Näituse tihendatud vorm annab vaatajale sisuka pildi Kasemetsa prügikunsti erinevatest tahkudest kogu selle leidlikkuses ja fantaasiarikkuses. "See on niisugune kokkuvõtlik prüginäitus. Ühest asjast rohkem mõjuks paremini, aga praegu on igast natukene," arvab teatrifuajee seinad ja aknad kunstiga katnud Kasemets.

Kunstniku sõnul algas tema tee prügikunsti juurde lapsepõlves, kui ilusad ja huvitavad pakendid olid haruldased ning neid ei raatsitud ära visata. Sõpradega tehtud reidid paikadesse, kust leiti poisikeste meelest vingeid asju, ladusid põhja Kasemetsa kunstile.

Erki Kasemetsa plekkpurke, suitsupakke, leivakotisulgureid ja muud kola integreeriv näiliselt lihtne kunst ahvatleb järele tegema.

"Väga palju on tegijaid, kes kasutavad prügi ära mitmesugusel moel ja teevad imeilusaid asju. Mina kindlasti ei ole nii osav, minu mõte on teistsugune," ütleb kunsti-poolt esindav mees ja märgib, et käsitöö suunas vaatamine on kindel viis tema mõttest mööda põrutada.

Värvitud suitsupakkidest, mille on aastate jooksul ära tõmmanud üks mees, kelle elusolemist näituse avamise käigus mobiilitsi kontrolliti, moodustub pilte, pudelitest vitraaže ja joogipurkidest pannoosid.

Kardinat meenutav teos, mida Kasemets nimetab pikaks sabaks, moodustub piimapakimaalimise ülejääkidest ehk pakendite ülaosadest. Saba osised on erkikasemetsaliku täpsusega dateeritud, sestap on teada, et kolmesajameetrine teos sai alustatud kümme aastat tagasi.

Purkidest sündiv muutlik kärgstruktuur lisab näitusele ahvatlevat mobiilsust. Kasemetsa sõnul on purkidest kui moodulitest koosnev pilt nagu noodikiri, mille saab uuesti luua, kui on teada rastri suurus, värvide arv ja paiknemine.

"See on 147 moodulist koosnev purgipilt. Siin on neli põhivärvi: kollane, must, valge ja hõbedane. Sellest annab teha hästi palju erinevaid pilte," näitab Kasemets pilti, millega saavad kunstiloomingus kätt proovida näitusekülastajad - esitada kavandi paberil või teostada kohapeal.

"Pildi raames võib materjal ükskõik kuidas ümber paikneda ja taasilmuda," ütleb kunstnik ja arvab, et pole hullu, kui publik läheb hoogu ja hakkab ümber paigutama teistegi tööde mooduleid - pildi saab alati taastada.
Näitusel on väljas Erki Kasemetsa esietendusi kajastavad hooajapintsakud. Kus paikneb näituse kulgedes kuulus nööbipintsak, pole täpselt selge.

Avamiseelselt kaalukat kunstiteost selga vinnanud autor meenutas, et viimati kandis ta seda aastal 2006. Nööpide arv pintsakul on korrelatsioonis Kasemetsa elupäevadega ning iga nööbi õmblemine dokumenteeritud.

"Nööbid on nii tihedalt, et lähevad pooleks. Siis tuleb uus asemele õmmelda. Nagu mets kasvab peale," selgitab kunstnik. Pintsakule, kuhu esimene nööp sai õmmeldud 1988. aasta 21. juunil, ta igal õhtul lisa ei õmble, pigem hooti. Nööpide värvi valib ta eluperioodi tooni järgi, päevhaaval otsustamata.

Online = üks joon
Näituse "Pool elu prügimäel" avamise juurde kuulub loomulikult kollektiivse kunstiteose, ühe- ehk ühendjoonelise "Online" loomine. Kasemets jagab kätte vanad värvitud CD-d ja markerid, annab ette tingimused ning igaüks nohistab valmis oma jupi juba samal õhtul seinale jõudvast taiesest.

Selgub, et vaid kolmandik inimestest on suutnud toimida juhendipäraselt. Aga see Kasemetsa ei häiri. Tema loomeelus on prügi ja mitteprügi, determineerituse ja juhuse, kaose ja korrastatuse suhe rõõmus, mõtestatud ning tugev.

PS: Kui keegi tahab uute kunstiteoste sünnile kaasa aidata, võib tuua kunstnikule vanu CD ja DVD toorikuid ja võtmeid.

Erki Kasemetsa loomingu videojäädvustusi kommenteerinud kunstnik Reiu Tüür:
"Erki Kasemetsa looming on suuresti mooduliteemane. Kõik tööstuslikult odavad asjad, mida toodetakse palju, nendest oskab ta kokku seada selliseid kogumeid, mis on esteetiliselt väga laetud ega jäta kedagi ükskõikseks. Kui vaadata siin näitusel ringi, siis aineseks on lihtsad materjalid, millest moodustatakse vägagi süsteemipäraseid püramiide ja sealset kirjamustrit meenutavaid moodulkirjatekste ja süsteeme. Näitus on hea ülevaade tema eksperimentidest."

20 aastat kestnud piimapakimaalimisest: "Ta on seda nii järjepidevalt teinud, et müts maha. Ma ei tea Eestis ühtegi kunstnikku - võib-olla ehk Raul Meel
-, kes oleks teinud seda selles mastaabis."

Nööbipintsakust: "Loomulikult nööpidest moodustunud mosaiiklik kogum, mis liigutab inimese ümber. Kes on korra seda pintsakut näinud, see ei unusta seda, ta jääb kummitama. Kui Ants Laikmaa ütles, et kui Paul Raud oleks maalinud üksnes "Muhu rauga", siis ta oleks ka üks eesti kunsti kõvemaid nimesid. Erkiga on ka - kui ta selle kuuegi oleks ainult teinud või mõne purgitöö, siis ta oleks juba kõva tegija."

Kasemetsast: "Mulle tundub, et Erkil on praegu õnnelik periood, tal silmad säravad peas."

Eesti Kunstnike Liidu president Jaan Elken:
"Mäletan Erki Kasemetsa 1990ndate algusest, kui olin tema maaliõpetaja kunstiakadeemias. Tegemist oli ebastandardse üliõpilasega. Ta tõi majja mahajäetud gaasipliite, lahtimonteeritud külmkappe ja mida iganes. Kui ta esimesed piimapakid tegi, ütlesin, et tee seda terve elu, ära jäta pooleli - lõpuks tuleb tunnustus. Hea, et kõige auväärsema maalipreemia - Konrad Mäe maalipreemia - laureaat on leidnud endale koduteatri."