Wimberg, Kunnas, Keränen – kes on kõige terasem?

Mika Keränen. Foto: Arvet Mägi

“Meil on järgmine esinemine alles kell 12 homme,” hoiatas Mika Keränen Lääne-Virumaa keskraamatukogus kuulajaid. Paar tundi hiljem paistis, et neil on tõsi taga. Publik püsis jonnaka huviga paigal.

Jaak Urmet ehk Wimberg, Leo Kunnas ja Mika Keränen lubasid, et kuna kirjanikud peavad teadma vastust igale küsimusele, ei jää nad ühtegi vastust võlgu ning pärida võib kõike. Jutt jooksis hästi niigi.

Mika Keränen, kellele hirmsasti meeldib olla lastekirjanik, tunnistas, et kõik muud kirjutamised on tema jaoks kõrvalproduktid. “Mina kuulutan raamatutes oma tõdesid,” sõnas Keränen. Selleks olla just lasteraamatud eriti head, sest seal saab kõnelda asjadest nii, nagu need tegelikult on. “Lasteraamatus ei sega see mitte kedagi, aga “Minu Supilinnas” segas küll,” märkis Keränen. Jutt käis tegevusest muinsuskaitsealuses majas.

Supilinna hoovid ja majad on Keräneni raamatutesse jõudnud ehedal kujul. “Natukene ma mõtlen ise ka juurde, aga suurem osa on tõestisündinud lood,” väitis kirjanik.

Päriselust on pärit krimijuttude lapsedki. Mari, kes käib nii balletis kui ka jalgpallis, on kirjanik oma tütre järgi kirjutanud. Keräneni huvitavadki iseäralikud kooslused ning oma teostega tahab ta suurendada eestlaste sallivust. “Jalgpall ja ballett sobivad mõlemad naiselikule tüdrukule. Aga tihti on nii, et kui juba natuke teistmoodi oled, tõrjutakse. On ju huvitav, kui tegeldakse kõikvõimalike asjadega. Talupojatarkusest lähtuvat sallivust oleks palju rohkem vaja,” arvas kirjanik.

Eesti keeles kirjutav soomlane luues Soome ega sealse kirjandusturu peale ei mõtle. “Mina kirjutan eesti keeles, jutustan oma lugu eesti lugejale. Inimene ei saa elada kahte elu korraga. Saad elada ainult ühes kohas. Soomlaste jaoks mind olemas ei ole, ehkki mu raamatuid on tõlgitud,” arutles Keränen. Tema koht on Tartu ja Eesti.

“Kirjanikule on kõige tähtsam, et tal on lugejaskond,” ütles ta, põhjendades oma raamatute populaarsust sellega, et täitis krimkadega eesti lastekirjanduse tühja koha.

Sõjaväelase taustaga kirjanik Leo Kunnas rääkis, et temast poleks kunagi saanud kirjanikku, kui teda poleks pandud vangi. Trellide taha pisteti ta aastal 1984. 16aastast noormeest karistati Nõukogude Liidu riigipiiri ebaseadusliku ületamise, tulirelva ebaseadusliku omamise ja vahi alt põgenemise eest.

Esikteos “Kustumatu valguse maailm” sündis vanglas peetud päeviku põhjal, žanriks kriitiline realism. Kuna käsikiri läks kaduma, kirjutas ta selle uuesti ning arvab, et see tuli teosele, mis pärjati Loomingu aastapreemiaga, üksnes kasuks.

“Kirjanduse ja elu vahe on see, et elus ei suuda inimesed järjest kilde loopida ja sündmused ei arene tõusvas joones, et moodustuks süžee ja faabula. See on see, mida kirjanik teeb,” sõnas Kunnas.

Psühholoogiline romaan “Sõdurjumala teener” valmis suvel 2000. “Sealt võib igaüks leida endale mingi sobiva oma kihi ja sinna süveneda,” arvas autor.

Iraagi sõjas kirjutas Kunnas 2005. aasta teisel poolel dokumentaaljutustuse “Viiv pikas sõjas”. “Kirjutasin igal vabal momendil, 85–90 protsenti kõigist asjadest, mis seal toimus, on seal kirjas. Kõik kohanimed, ajad on õiged. See raamat räägib Iraagi sõja probleemidest, nagu need olid. Teatud asjadest, millest polnud võimalik kirjutada, seal juttu ei ole,” tunnistas kirjanik.

Aastal 2007 said pealkirja all “Takerdunud rünnak” kaante vahele Leo Kunnase artiklid sõjalisest riigikaitsest. Raamatu netiversioon täieneb pidevalt uute artiklitega.

Leo Kunnase kannapööret ulmekirjandusse tähistab kolme aastaga kirjutatud kaks miljonit tähemärki – “Gort Ashryni” triloogia: “Enne viimast sõda”, “Sõda” ja “Rahu”. “Püüdsin teha nii lühidalt kui võimalik,” märkis autor.

Idee pärines 1991. aastast, arenes peas kogu aeg edasi ning aastal 2008 nägi esimene osa trükivalgust. “Tavaliselt luuakse heas ulmejutus üks reaalsus, ja selgub, et selle taga on teine reaalsus. Kuna sain süžee kallal nii kaua rahulikult mõelda, siis see on kolmekordse reaalsusega raamat,” ütles Kunnas. Ta soovitas raamatu alustuseks lugeda läbi modelleeritud ajaloo teose lõpust. Triloogia, kus kangelaseks on kloon Anton Irv, on kirjaniku sõnul mõeldud ulmefännidele.

Hiljuti valmis Leo Kunnasel filmistsenaarium 1944. aastast. Käsil on ajalooline romaan Põhjasõjast.

Viimasena sõna saanud Jaak Urmet ehk Wimberg ütles, et tal on olnud tegus aasta, kus ta on iga päev millegi kallal pingsalt töötanud. Valminud on hunnik stsenaariume projektile, mis räägib lastele prügi sortimisest ja muudest jäätmeprobleemidest. Kirjutamisel on raamat ühe Tallinna tähtsa maja ajaloost ning vahepeal valmis elulooraamat Gunnar Grapsist.

Kuna Wimbergile meeldib rohkem tekste ette lugeda kui niisama rääkida, luges ta Johann Voldemar Jannseni, Ralf Rondi ja Uno Lahe värsse Urmeti koostatud luuleantoloogiast “Sõnad soojas süliriimis”, mis koondab seksiteemalisi tekste eesti luules. “Eesti luule on seksi täis ja see on täiesti normaalne nähtus. See on väga tore teema ja raamat sisaldab kvaliteetset luulet,” kõneles ta.

Natuke luges ta oma luuletusi ka. “Seksi neis ei ole,” mainis Wimberg. Need rääkisid hoopis vanaema õpetussõnadest. “Mulle meeldib mõjuda hästi üldisena ja kujutada elu panoraamselt, haarata suuri üldistusi,” sõnast ta proosaloomingu kohta. Ja luges katkendi teosest “Eesti naise õnn”.

Millal kohtumine lõppes, ei mäleta keegi.

Kirjanduseõhtupikku sai terasust kolm kolmandikku.