Ligi pool sajandit Pärnus sporti ja kõike muudki pildistanud Aksel Randmeri ülimahukas fotonegatiivide kogu jõudis Pärnu muuseumi, kus nüüd mõeldakse, kuidas seda digitaliseerida.
Aksel Randmeri fotoarhiiv kingiti muuseumile
4. detsember 2012, 09:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aksel Randmer (1923–2009) oli harrastusfotograaf, Spordilehe, Kehakultuuri ja Pärnu ajalehe kauaaegne kaastööline. Spordimehena oli ta esimene meelisala kergejõustik, 1960. aastal Lvivist Eestisse kolm esimest võistlusvibu toonuna sai temast Eesti selle kuulsusrikka ala isa ja treener. Randmeri õpilased olid odaviskaja Aliide Tamm, vibutuusad Eve Suits ja Mati Vaikjärv.
Vähemalt 25 000 negatiivi
Pildimasin oli Aksel Randmerist lahutamatu, muheda ja vastutuleliku fotograafi teenuseid on aja jooksul kasutanud vist küll kõik Eesti väljaanded, ka võitis Aksel Randmer auhindu paljudel fotokonkurssidel. Tema kõige kaugemale-kõrgemale lennanud pilt on TASSi kaudu maailmale vahendatud foto pulmapäeval ühe noolega pere püksikandjat otsustanud vibulaskjaist.
Aksel Randmeri pojad Ivar ja Veli ning pojatütar Marju tõid Pärnu muuseumi peavarahoidja Ülli Kondi tuppa viis mahukat kasti negatiivirullidega. Kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi on tegemist 25 000, aga võib-olla isegi kaks korda enama ajalooliselt väga väärtusliku fotoga.
Esimeste aastate filmid on Aksel Randmer pakkinud kommivabriku Kalev hõbedastesse pastilaakarpidesse, mõnel järgmisel aastal aga lauatennisereketite karpidesse tehtud lahtrikestesse. Arhiivi juurde kuulub kaustik, kuhu fotograaf on kirja pannud, kus tema pildid avaldati, millistel konkurssidel ta osales. Lisanud sellegi, kui suur oli fotode eest saadud honorar.
“Esimesed negatiivid on 1956. aastast, viimased sissekanded kaustikus 2000. aastast,” rääkis Ivar Randmer.
“Alguses olid filmikarbid pärast isa lahkumist meie lapsepõlvekodus Pärnus Akadeemia tänaval pimikus, viimati minu juures Tammistes, aga saime aru, et meil pole häid säilitamistingimusi, ja arutasime vennaga, et oleks kahju, kui see unikaalne arhiiv hävineks,” meenutas Veli Randmer. “Otsustasime ajaloolised pildid Pärnu linnale ja Eesti riigile kinkida.”
“Meie hoiutingimused on ideaalsed,” kinnitas muuseumi peavarahoidja Ülli Kont. “Oleme kingituse üle väga rõõmsad. Võtan selle nimelise arhiivina arvele ja loodan, et meie arendus- ja turundusjuhil Indrek Aijal õnnestub Aksel Randmeri pärand digitaliseerida.”
Aija kinnitas, et on juba astunud samme, leidmaks ülimahukaks digitaliseerimistööks ehk eesti keeles öeldes arvutisse võtmiseks parim lahendus. “Maht on väga suur, digitaliseerimine päris kallis, taotlen projektide kaudu selleks lisaraha. Seda tööd tehakse nii suures mahus eriaparatuuriga, mida meil ei ole, seega peame selle kas laenama või minema mujale linte töötlema,” rääkis Aija. “Aga see pole kõik: vaja on tuvastada, kes on piltidel, ja sellega on väga kiire, kuna nägude äratundjaid jääb järjest vähemaks. Kui pildid arvutisse saame, tuleb mäletajatel neid õhtuti vaatama hakata.”
Aija tundis juba esimesi filme vastu valgust vaadates ära pildid 1963. aastal valminud Pärnu internaatkooli hoonekompleksi ehitamisest. Arendusjuhi optimismi süvendab see, et projektiraha jagajad on viimasel ajal kultuuripärandi digiteerimist soosinud, ja ta arvab, et Aksel Randmeri fotoarhiiv võetakse arvutisse paari aasta jooksul.
Käbi kukkus üle kännu
Ivar ja Veli Randmer mäletavad isast seda, et suurema osa tööst ja vibutreeningutest vabast ajast istus ta ühtvalu oma pimikus. Tegi ise ilmuti- ja kinnitilahused, ilmutas, suurendas, kuivatas ja lõikas ning seejärel tõttas kas Pärnu lehe toimetusse või viis ümbriku Tallinna bussi peale. Ikka selleks, et pildid olulistest sündmustest või spordisaavutustest kiiresti ajalehtedesse jõuaksid.
“Isa digikaamerateni ei jõudnudki, aga filmile tegevatest peegelkaameratest olid tal Vene Zeniti mudelid E, ET ja TTL,” mainis Ivar Randmer.
“Esimene välismaine oli Jaapani Yashica, mille ta vahetas Soomes vibuvõistlusel Vene Zenit-E vastu peamiselt küll Yashica omaniku pealekäimisel, sest peegelkaamerad olid toona läänes väga kallid. 1990. aastal oli isa väga õnnelik, kui sai legendaarse Canon F-1 aparaadi, mõne aasta pärast järgnes moodsam, Canon A-1 peegelkaamera,” lisas Ivar Randmer.
Mõlemad pojad said isalt külge kõva spordipisiku, kuid nii pühendunud piltnikke kui Aksel Randmer neist ei tulnud.
“Mina ikka proovisin, mängisin pimikus filtritega värvipilte tehes. Kõva mässamine oli,” meenutas meistrikandidaadist vibulaskja, praegune peen puutöömees, eksklusiivsetele jahtidele sisustust tegev Veli Randmer.
“Ja mina käisin pioneeride maja filmiringis,” lisas meistersportlasest laskja ja hilisem ammulaskja, praegu müügimehe ametit pidav vend Ivar.
Aga nagu öeldakse: käbid ei kukkuvat kändudest kaugele, kuid mõni asi käivat üle põlve. Veli tütar Marju, Aksel Randmeri lapselaps, on toidufotograaf ja blogija ning palub oma töid hinnata aadressil www.tassike.ee.
“Alguses see pildistamispisik mulle külge ei jäänud, aga nüüd olen muu töö hüljanud ja tegelen ainult sellega,” väitis Marju Randmer särasilmselt.