Läinud laupäeval elasid paljud läänevirulased telerite ees õhinal kaasa Rakvere gümnaasiumi segakoorile, hääletasid usinalt oma lemmiku poolt või vähemasti hoidsid kõvasti pöialt.
Juhtkiri: Laulupidu pole laululahing
15. aprill 2009, 08:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi koor edasi ei pääsenud, olid lauljad ise rõõmsad ja reipad, sest laululust ning ühislaulmise rõõm pole seotud võiduga, protsess ise on tore, ning lahingust ei lahkutud haavatutena, vaid täie tervise juures.
Seoses läheneva laulupeoga on aga siit-sealt kuulda nurinat: repertuaar on tänavu liiga raske ning kõik soovijad peole ei kvalifitseeru.
See, et koorid enne peole pääsu peavad läbima katsed, on loomulik, nii hea taseme mõttes kui puhtpraktiliselt - kõik korraga laululavale lihtsalt ei mahu.
Mis puutub aga repertuaari keerukusse, siis pole muud kui harjutada.
Selle kõige juures ei tohiks aga ära unustada, et tegemist on peoga, mitte lahinguga.
Ja kui ka kõik koorid ei mahu kaare alla, siis saab minna ju laulma rahva sekka.
Laulupidu on meile väga oluline, see on osa eesti identiteedist.
Sellisel peol olles ei ole prioriteediks mitte kõrge kunstiline tase - mis ei tähenda muidugi, et tuleks latt madalalale lasta -, vaid siiski emotsioon, tunne, tunnetus.
Et tunda end osana rahvast, tunda end eestlasena, lasta lauludel emakeeles kõlada, anda edasi laulmise ja kokkutulemise traditsiooni.
Ja kui tõesti nendel lauljatel, kes ei pääse laulukaare alla, jagub võimalust ja tahtmist koorina oma kulu ja kirjadega pealinna sõita ning rongkäigus marssida - miks ka mitte.
Ja kindlasti tasub kaaluda hiljuti Eesti Päevalehe arvamusküljel välja käidud mõtet, et laulupeokutsest ilma jäänud koorid võiksid vaba lava põhimõttel anda kontserte Tallinna parkides. Oleks tore küll.