Rockveres avati Pätsu kohvik, mis inimestele juba suurt rõõmu valmistanud, iseäranis vaimustunud on Rockvere avardunud kohvijoomisvõimaluste üle eestiaegsed külastajad.
Rakvere Raibe: Pätsu kohvik viib Eesti aega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes veel ei tea, siis Pätsu kohvik asub endises Hagari pitsabaaris.
On selge, et kunagise riigivanema nime kandev kohvik saab kindlasti kiiresti ka siinsete marurahvuslaste lemmikkogunemispaigaks.
Ehkki Pätsu nimesilt on juba ukse kohale paigaldatud, pole kõik tööd veel kaugeltki tehtud. Kohviku omanike sõnul tulevad suured muudatused sisekujunduses: loomulikult värvitakse maja sinimustvalgeks, seinale tulevad eestiaegsed fotod, nurkadesse suured trikoloorid.
Taustamuusikaks lastakse eeskätt Artur Rinnet ning Leida Sibulat ja Hilda Koni. Korraldatakse ka temaatilisi õhtuid, näiteks juba järgmisel pühapäeval näeb seal kinopilti “Nimed marmortahvlil”. Samuti jookseb seinal nonstopina sõjaeelne filmikroonika.
On ka eraldi tagatuba, mis on irooniliselt nimetatud vapside salongiks.
Kohviku omanikud tõdesid, et asutuse nimi on juba parasjagu segadust tekitanud. “Paljud arvavad, et kuna me olime pikalt pitsakohvik ja tegelesime jahutoodetega, siis tähendab see “päts” saia- või leivapätsi, aga nii ei ole, see on ikkagi meie esimese presidendi Konstantin Pätsi auks nõnda nimetatud,” selgitas asutuse juht.
Samas on rahvasuus hakatud seda kohvikut juba ka Konstantini järgi Kostja kohvikuks kutsuma. Heal lapsel ikka mitu nime!
Loodetavasti ei satu see Eesti aega meenutav pesake kõigi nende jõudude põlu alla või rünnaku ohvriks, kes Nõukogude aega nii väga tagasi ihkavad ja selle järele õhkavad.
Kliendi kommentaar:
“Tervisi vastsest Pätsu kohhvekust! See on nüüd küll hea, et vastu jõulu selline koht avati. Just bussijaama juures, pole pikalt vaja kõndida ja saab külmagagi soojas istuda ning aknast välja vaadata.
Maainimesel on nüüd eriti mõnus bussi oodata ja Pätsu diivanil kohvikest luristada. Mõtled küll, et igatsugu toredaid sohvabaare on tehtud, aga kaua sa seal sohval kössitad, sohvapadjad on hirmus pehmed, selg ei talu sellist lösutamist ja kohv loksub rinnaesisele.
Püstijalabaarides ei kannata aga enam üldse käia, varem ikka sai. Nüüd tahaks sellist rahulikumat olemist.
Milline rõõm siis avastada, et otse südalinnas ja jõulude eel on Päts ise omanimelise kohhveku avanud. Selline kingitus! Sellepärast meie peres sel aastal jõulupuud tuppa ei toodagi, jääb puu terveks ja hulk prügi toapõrandale ajamata. Rohkem ruumi ka.
Varemalt sai puu lae alla vinnatud, põrandal ikka tekib sagimist, aga katsu siis käia terved pühad, kael õieli lae poole. Eks aitab sellestki, kui jõululaupäeval kirikus kõrgel kantslis hõikuvat pappi vaadata tuleb. Muidu ikka vaataks aknast välja, aga kirikuaknad on targu nii väikesed tehtud, et maainimesel väljavahtimist ei oleks. Vahi kodus!
Kirikus tuleb enda sisse vaadata ja vagaseid mõtteid mõelda. Ja pärast külmal jumalakoja puupingil norutamist saab Pätsu juures natuke külmarohtu võtta ja “Püha ööd” ümiseda. Halleluuja!”