Olen viimased kuud katsunud end kaitsta hingele hävitavalt mõjuvate sõnade valingu eest, mis kõikjalt kõrvu kostab. Muidugi, kusagilt kaugusest hüütakse jõulusõnumit, räägitakse kellegi ootusest, heategude sulnist maailmast. Kas pühade lähenemine suudab peatada üleüldise ja kohati täiesti arusaamatu põlguse, millega üksteisesse suhtume, näitavad järgnevad päevad. Ja me pühadenaeratused – on need siirad või võltsid?
Inimeste kibestumine paistab ju palgejoontest välja, kui nägusid lähemalt uurida. Silmavaade viitab tihti hingeseisundile, suujoon olemusele. Et kustkohast seda vaadata? Ikka ajalehtedest ja teleekraanilt, kaasteelist käteldes, teisele inimesele sügavalt silma vaadates. Isegi ülekorrigeeritud klantspiltidelt ja kiiresti vilksatavatelt juhuklõpsatustelt. Lõppematult fotomaastikult, mis teoreetiliselt peaks säilima igavesti, jättes meist nõnda jälje tuleviku tarvis. Ühel hetkel muutub tänane päev ju minevikuks – nagu teame.
Niisiis pidin ühel õhtul avama paar vana fotoalbumit, et kontrollida üht daatumit ammusest ajast. Kes mind rohkem tunnevad, teavad, et armastan vanu pilte vaadata, aga ikka neid ehtsaid, mitte arvutisse raiutuid. Viimaseid mul õieti polegi, mõnekese leiab, need on tööalaselt vajalikud.
Minu koduste piltide hulgas ei ole just väga paljud seotud Lääne-Virumaaga, sest need asuvad ühes teises armsas pildikogus, mis pesitseb küll Rakvere linnas, kuid mille juurde mu tee on rohtu kasvanud. Selles on kõige rohkem süüdi teadagi aeg, sest keegi peab ju ometi, arvestades meie rahva psühholoogiat, süüdlane olema ...
Jõulude eel tuletab mälu ootamatult meelde, et ühes kaugel seisvas kapis lebavad isa hoitud fotod, täis igat masti virulasi. Kusagil peaks leiduma ka mu vanaema kommikarpi surutud piltide maailm, neid inimesi mina enam ei mäleta, sest pole kunagi neist kuulnudki.
Ometigi on needki mullaks muutunud näod kunagi elanud, töötanud, otsinud vastuseid küsimustele, mis ei näi enam olulised.
Nüüd vaatavad nad kas tõsiselt, karmilt, ehmunult, pilklikult, uudishimulikult, kurvalt või rõõmsalt väikestelt fotodelt vastu. Lapsed sageli paljajalu, mehed ikka saabastes, naistel pikad seelikud kohevile seatud. Sõjajärgsel ajal pigem kampsunites, kostüümides, kirjudes siidkleitides, elektrilokkide ja valgete tennistega. Mõned jõukad, teised kehvemal järjel. Eidekestel puhas pearätik tugevasti lõua alla kokku seotud, raskest tööst parkunud käed põlle peal.
Mul on enda lapsepõlvestki üks foto, kus seisan, põll ees ja tukk ees, aga hammas veel eest ära.
Hoidku küll, mõtlen vanainimeseliku heldimusega, on olnud ikka ajad ja kombed!
Algkoolis pidin ju samuti põllepaeltega õiendama, need vist siiski ei meeldinud mulle, aga siis ei teadnud me ju veel, et ühel päeval lähme katkiste teksastega tundi ja teatrisse.
Peaaegu saja-aastastelt piltidelt saab imetleda kleidimoodi, kingi ja kübaraid. Tegelikult on nii inimesed kui riided kõikidel vanadel päevapiltidel ilusad. Iga mööduv aasta süvendab seda salapärast kaunidust, see on üks aja kapriise, et inimene läheb elus ehk ilmetumaks, aga piltidel imetlusväärsemaks.
Naised kannava pildistamise ajal enamasti moekaid riideid, juuksed mõnel ära krussitatud, teisel patsis või siivsalt pea ligi kammitud. Kas nad pingsalt pildistamiskasti vaadates aimasid, et sajandi pärast mõtiskletakse nende olemasolu üle. Eriti, kui juhtusid olema vaid teenijatüdruk, ühiskonna lihtsam liige.
Kas me ise mõtleme, et kunagi heidavad järeltulevad põlvkonnad meie ammu kustunud silmadele oma pilgu, olgu siis nõutu või imestava. Mida me keha ja silmavaade neile ütleb?
Üha sagedamini vaatan oma põlvkonnast pilte, vaat et juba poole sajandi tagust aega. Uurin tänaseks laia ilma kadunud kooliõdede ja -vendade säravaid lapsenägusid ja mõtlen, kus nad viibivad, mis nendega on vahepealsete aastakümnete jooksul juhtunud. Kas jõulud pakuvad neile hingerahu või hoopis hingevaeva?
Päris palju leidub fotode hulgas loodusvaateid, sest üks tubli sugulane on üsna usinasti põhjarannikut jäädvustanud ning pildistab siiamaani merd ja minu meelisümbrust, mis algab Vergist-Altjalt, edasi Vainupea ja Eisma, ning lõpeb Karepa ja väikese, merest kaugemal asuva Kiva külaga. Ühel või teisel seisab kunagine kalur, suits käes ja soni peas, võrguhunnik jalge ees. Kalu ma ei näe, ega tea mehestki suuremat. Näod on pisi-pisikesed, mõnel suuremal pildil aga ilmekalt kortsulised.
Toona värve veel ei kasutatud, nii et karm, parkunud, maarahva pruun nahk ei paista välja. Lapsed on suvel nn mängupükstes ja kissitavad päikse poole silmi, ise kavalalt muiates. Talvel viigikates, tihtipeale kuuse all, kommikott käes. Sekka on sattunud nii pulma kui matuste jäädvustusi. Kobaras seisvatest inimestest, kes ka ise juba ammu siit ilmast lahkunud. Kõiki neist pole kohanudki, aga mingi side kellegi kaudu on ometi säilinud.
Keegi on neid kunagi armastanud ja hoidnud. Mu albumis on paarkümmend ühest vanast lakast leitud pilti, vaatad ja mõtled, miks nad ometi minu juures puhkavad, mõnele on kellegi käsi hoogsalt nime kirjutanud, aga sellest ei piisa meenutamiseks. Suviti Lääne-Virumaal suvekodus puhates, või seal aega puhata, ent vihmastel päevadel oleme naabrinaisega endisaegseid fotosid silmitsedes pikalt arutanud omakandi saatuse ja rahva üle.
Taastanud elulugusid ja hooneid, mida enam ei eksisteeri. Nende kaudu võib avada laia panoraami: kes kellega on suhelnud, kes midagi head või ka kurja teinud. Kus pidutsetud, mida söödud ja joodud. Ühel kortsus pildil on jahimehed end kunagise, nüüdseks müüdiks kujunenud auto GAZ AA või GAZ ai-ai (lapsena arvasin, et see on kass aiai) ümber seadnud, mõned seisavad masinal, püssid õlal. Teisel sakiliste äärtega pildil läheb keegi, reha õlal, tööle. Oi, ma mäletan teda küll, sõitles alati, kui õunu näppasime! On hobuseid, vankreid, lehmi ja lambaid, perenaine toeks kõrval või toetavad hoopis loomad vana naist. Kõik see pole mõistagi puhas nostalgia, pigem ikka aja mõõtmine ja pilkude säilitamine. Kui pole pilte, ei teaks ma, milline nägi välja mu vanaisa, mõni onudest ja tädidest. Kuidas langes ema leerikleit tema saleda piha ümber ja kui kindlalt istus isa gümnaasiumimüts tema peas.
Milline kibe tõde, viimaste aastate seltskondlikud ühispildistamised ei olegi mu albumitesse jõudnud, sest keegi ei jaga enam fotosid. Nüüd satuvad nad mõne näpuliigutusega virtuaalmaailma, kus pole tunda käesoojust, ammugi vanade piltide isevärki lõhna. Tegelikult ei jõuta nendesse süüvidagi, kõike on nõnda palju.
Seega võib juhtuda, et fotomaailma võlu ja väärtus väheneb, kaduda võib nende sõnulseletamatu hingus, hinnalisus ja igavikulisus, vaatamata sellele, et iga päev tuhandeid pilte klõpsitakse. Õnneks asetatakse lähedaste fotosid tänagi raamitult kummutitele, töölaudadele või seintele, kus nad oma ilmetega näitavad suhtumist maailma.
Pikkade pühade lähenedes võiksime oma albumid ja karbikesed korraks avada ja vaadata nende kallihinnalisse sisusse. Piltidelt ei lausuta küll enam sõnagi, aga vahest aitavad nende kunagised näod meie keerdu läinud mõtteid korrastada. Ehk annavad isegi nõu. Paitavad pead, jah, vahel kisuvad ka armistunud haavu lahti.
Loodetavasti leiame kunagistest mälestustest rohkem head kui halba, leiame rõõmu, ent mõnikord soojendab hinge ka inimlik kurvastus. Pildialbumite toel võime oma ammuseid sõpru mõtetes tervitada, õdedele-vendadele, kes kaugel, mõttes lehvitada, tuua tagasi hetki, mis näisid kunagi lummavalt ilusad ja kodused. Seepärast saadan virumaalastele, kes vahel on juhtumisi mõnda mu tekstikest lugenud, soovi uueks aastaks, et avaksite mõnikord, puhketunnil, vanad albumid ja süveneksite seal leiduvasse imetabasesse ja kordumatusse maailma, teadmisega, et igal ajal on oma nägu.