Spagetivesterni "Vend" eest Vilde kirjandusauhinnaga pärjatud Rein Raud ütleb, et raamat räägib õiglusest. Kas see ka elus kehtib, on juba tegeliku elu probleem.
Rein Raud võeti “Vennaga” virulaseks
24. aprill 2009, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vilde kirjandusauhinna üleandmistseremoonia Vinni-Pajusti gümnaasiumis tõi võiduteose välja visualiseeritud kujul: gümnaasiuminoorte lavakavas helisesid nii "Venna" sõna kui ka hing.
"Olen omamoodi võlutud sellest, et te otsisite üles need katkendid, mis minu jaoks tunduvad sõnastuslikult õnnestunud, ja et teil õnnestus see muusika üles leida, mis mind kirjutamise juures inspireeris," lausus teose autor Rein Raud.
Spagetivestern õiglusest
"Kirjandusauhind on olnud meile tähtis ja oleme oma auhinnaga olnud tähtsad ka kirjanikele," väitis üks auhinna alustalasid Ilme Post aastatepikkuse kogemuse põhjal ja lisas, et Vilde auhinna pälvinud kirjanik arvatakse automaatselt omainimeste ehk virulaste hulka.
"Oleme kirjandusauhinda välja andnud üle neljakümne aasta ja meil on alati rõõm austada siin kirjanikke," lausus Vinni vallavanem Toomas Väinaste, andes 44. auhinna üle Rein Rauale.
"Arvan, et rasketel aegadel kirjanduspreemia jätkamine on tõsine ja suur kultuuritegu," rõhutas kirjanik ja Tallinna ülikooli rektor Rein Raud. "Tegelikult kinnitab see asjaolu, mis on eesti rahvale olnud rahvusena eksisteerimise jooksul väga oluline: suhet kirjutatud teksti, sellesse, et kirjandus on olnud tähtis, et sõna on olnud tähtis, sõltumata sellest, mis elualal inimesed tegutsevad."
Raua sõnul on viimastel aastatel või isegi aastakümnetel jäänud mulje, et muud asjad on muutunud elus palju tähtsamaks ning isegi muud kultuurivormid on hakanud kirjandust vaikselt kõrvale tõrjuma.
"See, et te seda suurt kultuuritegu jätkate, kinnitab mulle, et nii tingimata ei ole. Omalt poolt on see meeldetuletus kirjanikele, et nad ei kirjuta mitte üksteisele, vaid kirjutavad ikkagi lugejatele ja et lugejad pole ainult nende tutvuskonnas, vaid neid on igal pool," sõnas kirjanik.
Teose idee hakkas Rein Raual kerima üliõpilastega peetud vabaduse mõiste teemalisest seminarist. Ta tõi käigu pealt takso-näite, ja sellest sai tulevase teose algus.
Autori lühikokkuvõte raamatust kõlas, et linna saabub ühe naise, kellelt on notar, pankur ja advokaat kokku mängides päranduseks saadud villa ära võtnud, vend ja seoses sellega hakkab sulidekolmikul millegipärast viltu vedama. "Ei saa läbi ilma laipadeta ja lõppkokkuvõttes läheb kõik hästi," sõnas autor ning märkis, et raamat räägib eelkõige õiglusest ja sellest, et ebaõigluse kaudu saavutatud edu on ajutine. "Tegelikus elus see ei pruugi nii olla, aga see on tegeliku elu probleem," lausus kirjanik.
"Venna" nimetamine spagetivesterniks on autori sõnul lähtunud ühest filmiliigist - režissöör Sergio Leone väga madala eelarvega filmidest, mis lõid teistsuguse esteetika, kus on pinge üleval ka siis, kui midagi ei juhtu, ja kus on kasutatud palju väga lähedalt võetud ja üldplaane.
"Olen üritanud "Vennas" sedasama esteetikat uuesti luua," selgitas kirjanik ja lisas, et mõju poolest on teoses ühendav liin Leone filmidest orbiidile tõusnud Clint Eastwoodi filmiga "High Plains Drifter", kus surnud mees tuleb linnale kätte maksma.
"Üks arvustaja on esile toonud selle raamatu teatava seose Eduard Vilde noorepõlveteosega "Musta mantliga mees". Selles mõttes on põhjendatud ka Vilde traditsioonide jätkamine, mis on kirjanduspreemia statuudis," märkis Rein Raud.
Raua meelest on aasia kultuuri uurimine teda kirjanikuna mõjutanud suhteliselt vähe, kuid jaapani keelest klassikalise luule tõlkimine on mõjutanud üritama täpselt töötama ja oma lauset kontsentreerima. "Paar raamatut tagasi kirjutasin "Pisiasjad, mis omavad tähtsust". Olen mõelnud, et žanriliselt meenutab see keskaegsete Jaapani õukondlaste märkmeid," nimetas ta.
Ülikoolis jaapani ja klassikalist hiina keelt õppinud Rein Raud pole oma noorpõlvevalikut kahetsenud. "Kultuuride omavaheline kontakt on muutunud nii intensiivseks, et mõistmata ja aru saamata, et teised rahvad mõtlevad asjadest erinevalt või näevad maailma erinevalt, ei saa tänapäevases maailmas päriselt hakkama," arutles ta.
Rein Raud on kokku puutunud 40-50 keelega, aga enda arvates saab enam-vähem ehk suhtlustasandil hakkama paarikümnega. Mees, keda on poisikesest peale huvitanud, millest keeled koos käivad - "nagu mõni teeb kella lahti ja vaatab, mis seal sees on" -, kinnitas, et rasked õppida on esimesed viis-kuus võõrkeelt, pärast "tulevad juba ludinal".
Oma venna Mihkel Raua raamatust "Musta pori näkku" arvab Rein Raud, et see on hea raamat, aga hoopis mitte sellepärast, miks seda nii väga loetakse - et kuulsatest inimestest ja nende kordasaadetust on kirjutatud nimepidi -, vaid sellepärast, et see on hästi kirjutatud.
"Tema väljendusvorm võib küll olla radikaalne ja drastiline, aga ta on selles mõttes aus, et need inimesed niimoodi rääkisid," ütles Mihkel Raua vanem vend, kes ise ei armasta kirjutades roppe sõnu kasutada, ja tõi paralleeli, et teda häirib, kui realistlikus filmis pannakse inimesed rääkima sellist keelt, mida nad tegelikkuses ei kasuta.
Kirjandus toetab inimest
Kirjanikedünastiasse kuuluv Rein Raud tunnistas, et on ennast alati pidanud põhiliselt kirjanikuks, aga ta kõrvaltööks on ülikooli juhtimine, "mis võtab praegu kogu aja ära". "Raamatu kirjutamiseks jääb vähe aega, aga ma ei saa seda tegemata olla. Muidu ma läheksin hulluks või teeksin kõiki muid asju halvemini, kui ma oma teksti ei kirjutaks," arvas rektorist kirjanik.
Maailmakirjanduses meeldib Rein Rauale inimest toetav liin, mida esindab näiteks Alessandro Baricco. "Kui kirjandus suudab aidata inimesel iseenesena üle elada see infovoog, kõik need ühiskondlikud ja muud surved ja pained kuuluda võitjate hulka ja olla parim, siis on see hea. Loodan, et see, mida ma kirjutan, ka kedagi toetab," sõnas Rein Raud.