Amet: teenuste vähenemine maal seab ühistranspordile kõrgemad ootused
25. jaanuar 2013, 12:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjus, miks inimeste arvates on ühistransport maakondades halvenenud, võib olla selles, et muude teenuste kättesaadavuse vähenemine maal on tinginud elanike suurema liikumisvajaduse ja kõrgemad ootused teenuse kvaliteedile, leiab maanteeamet.
Praeguse ühistranspordiga on rahul veidi vähem kui pooled inimesed (47 protsenti) ning olukord on elanike hinnangul viimase 5 aasta jooksul pigem halvenenud kui paremaks muutunud, selgus Saar Polli uuringust.
Selle käigus küsitleti 1508 inimest asulatest, kus on olnud võimalik taotleda Euroopa Regionaalarengu Fondi toetust kohalike avalike teenuste arendamise meetmest – välja jäid Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva, Saue linn, Maardu linn ja Viimsi vald.
Rahulolematus ühistranspordiga on tingitud ennekõike sellest, et sõiduplaanid ei vasta inimeste vajadustele, st sõidugraafik on liiga harv või sõidukid käivad valedel aegadel.
«Maanteeamet on seisukohal, et läbiviidud uuringus tuvastatud hoiak, mille kohaselt on ühistransport maakondades pigem halvenenud, võib olla tingitud ka asjaolust, et muude teenuste kättesaadavuse vähenemine maapiirkondades on tinginud elanike suurema liikumisvajaduse ja kõrgemad ootused teenuse kvaliteedile,» ütles maanteeameti ühistranspordi osakonna juhataja Ingmar Roos.
Ta tõdes, et nii nagu uuringu koostajad on tulemusi kommenteerinud, on ühistransport tõepoolest valdkond, mille puhul on elanike ootustele vastava teenustaseme pakkumine komplitseeritud.
Olukorras, kus veoteenuse kulud on kütusehinna ja tööjõukulu kasvu tingimustes järjekindlalt kerkinud ning samas tõendavad äsjased rahvaloenduse tulemused, et 13 maakonnas on elanike arv vähemalt 7 protsenti langenud (7-21 protsenti), on ühistransporditeenuse osutamine muutunud järjest kulukamaks, märkis Roos.
«Sellistes tingimustes on ka veoteenuse mahu säilitamine üheaegselt komplitseeritud ja kulukas,» ütles Roos. «Ühistransport on olnud prioriteetne valdkond, mille käigushoidmiseks vajaliku riigieelarvelise toetuse mahtu ei vähendatud viimastel kriisiaastatel.»
Kui 2008. aastal kasutati bussitranspordi toetamiseks riigieelarve vahendeid 17,2 miljonit eurot, siis 2012. aastal kulus teenuse käigushoidmiseks juba 21,7 miljonit eurot – seega on kasv 26,2 protsenti. 2013. aastal on maakondliku bussitranspordi toetusteks kavandatud riigieelarves 22,3 miljonit eurot.
«Vaatamata veoteenuse kulude kiirele kasvule ning elanikkonna arvu üldisele vähenemisele (sellest tingituna ka sõitjate arvu vähenemisele) on avalike maakonnaliinidega pakutava ühistransporditeenuse maht jäänud viimasel viiel aastal jäänud praktiliselt samale tasemele,» kinnitas Roos.
2012. aasta osas on maavalitsuste lõplik statistika esitamisel, kuid maanteeametile seni kättesaadavate andmete põhjal on veoteenuse maht vähenenud vaid 0,6-0,7 protsendi võrra.
Üksikute maakondade lõikes on muudatused suuremad, kusjuures toimunud on nii veoteenuse mahu suurenemist (Harjumaa, Pärnumaa, Läänemaa, Põlvamaa, Raplamaa, Jõgevamaa) kui ka teenuse pakutava veoteenuse mahu vähenemist (Hiiumaa, Ida-Virumaa, Lääne-Virumaa, Saaremaa, Tartumaa, Valgamaa, Võrumaa).
«Loomulikult ei oluline üksnes osutatava teenuse maht, vaid ka asjaolu, et bussiliinid ja väljumisajad oleks kujundatud kõige paremal moel sõitjate liikumisvajadust arvestades,» tõdes Roos. «Maakondliku liinivõrgu kujundab olemasoleva süsteemi kohaselt asjaomane maavalitsus, kes peab selle ülesande täitmisel arvestama kohalike omavalitsuste ettepanekuid.»
Maavalitsuste korraldatav maakondadepõhine bussivedu ei pruugi Roosi väitel aga alati arvestada parimal moel elanike maakonna piire ületava liikumisvajadusega, mistõttu on maanteeamet ja majandusministeerium seisukohal, et ühistranspordi korraldamisel tuleks rakendada maakonna põhisest lähenemisest laiemat süsteemi, kus liinivõrk oleks kujundatud mitut maakonda hõlmava regiooni põhiselt ning võetud arvesse ka regioonide vahelisi liikumisvajadusi.
«Mis puutub hoiakutesse, et ühistranspordi teenus on teiste transpordiliikidega võrreldes liiga kallis, siis tasub märkimist, et maakondliku avaliku bussiliiniveo kuludest katab piletitulu kõigest ca 30 protsenti liiniveo kuludest,» tõi Roos välja. «Riigieelarvelise toetuse osakaal oli 2011. aastal aga lausa 62 protsenti.»
Ülejäänud osa moodustas kohalike omavalitsuste toetus ja hüvitus maakonnaliinidega tagatava õpilasveo eest.
«Piletihinna alandamine tooks seetõttu kaasa liinide sulgemise just kõige väikseima nõudlusega piirkondades,» rääkis Roos. «Tasub ka märkida, et üldjuhul võtavad elanikud ühistranspordi piletihinna ja sõiduautoga seotud kulu võrdlemisel arvesse üksnes eraauto kütusekulu.»