Peakunstnik kiletab

Eveli Varik tahab, et kunst hakkaks silma ja paneks vaataja mõtte liikuma. Foto: Eero Vabamägi

Rakvere teatri peakunstnik Eveli Varik mässis trobikonna teoseid ja teatri skulptuurid kilesse. Ühte hingetõmbesse mahub intensiivsel naisel palju mõtteid ning kunstiliike mööblidisainist luuleni.

Miks mähkisite Rakveres teatri kilesse?

Teater on suur orgaaniline asutus ja esimest korda on nii suured ruumid ja mahud minu käsutuses. Eks see ehmatab alguses ära ja siis pead väga konstruktiivselt mõtlema, kuidas tekiks tervik. Kuna tegemist on suure kollektiiviga, tuleb arvestada, mida müügipool tahab ja mida kunstipoolega teha annab. Tuleb kokku panna nii, et oleks efektne ja mõjus. Mõelda tuleb ka teatrikülastajale, sest tegu on siinse kultuurikantsiga.

Seletada tuli ka, et see on kontseptsiooni osa, et tulevad ka pildid ja objektid pakitult. Jõulud on tihedalt seotud pakkide tegemisega. Väike sädelus ka kile ja valguse näol. Pakkimisega on nagu iga visuaalse kunstigagi, et kui paneb vaatajas mõtte liikuma, siis toimub areng, mis ongi oluline. See võib häirida, aga jääb silma. Küllap tuleb selliseid ideid veel.

Kunstnik peabki tooma endaga kaasa midagi julget, värsket, seda, mis erutaks ja muudaks, teeks inimesi terasemaks. Kui kunst tekitab küsimuse, on juba hästi. Hullem on see, kui lihtsalt ripub või on ja üldse ei kõneta. Tänapäeval on võimalusi väga palju, nii on ka kunstis neid tohutult, ja kõik ei saa kõigile kunagi meeldima. Me teeme valikuid ikka vaid iseenda kogemusest lähtuvalt, kogegem siis kõike uut ja huvitavat!

Kust tulete?

Olen sündinud Kohtla-Järvel, juurte ja temperamendi poolest olen lõunaeestlane. Isa Antslast, ema Moostest. Elanud, õppinud ja töötanud Tartus ja Tallinnas.

Mis ahvatles teid pealinnast Rakverre tulema?

Suurepärane on väljakutse töötada asutuses, kus saad rakendada kõiki elus omandatud oskusi ja mõelda suurelt. Siin on sisekujundus, kunstinäitused, visuaalne disain, mööblidisain, tootedisain.

See on nii suur võimaluste maa. Tundub, et see on täpselt see koht, kuhu sattuma pidin – olen teinud mööblit, tegelnud valgustusega, õppinud Tartu kunstikoolis tekstiili, Konrad Mäe stuudios maali, Eesti kunstiakadeemias graafikat ja sisekujundust. Ainuke asi, mida ma pole teinud, on lavakujundus. Seda tahan kindlasti teha.

Mida teadsite peakunstnikuks kandideerides Rakvere teatrist?

Ütlen ausalt – polnud siinsega üldse kursis. Just enne läks nii, et reisisin kolm aastat maailmas ringi.

Aga Rakverest?

Olin siin vanaemaga käinud lapsepõlves, vallimäel ringi kolanud. Mul on siin üks suguvõsa liin. Linn ei ole päris võõras. Viimati käisin pojaga kümme aastat tagasi, tegime siin paaripäevase tiiru.

Nimetasite poega, ehk räägite oma perest lähemalt.

Mul on kaks last. Tütar on kümme aastat vana ja poeg kakskümmend. Ma ei pea Tallinna parimaks linnaks, ja eriti lastele. Tütar elab Moostes minu vanemate juures ja käib väikeses mõisakoolis, üksteist last klassis. Väikesed kohad on turvalised ja looduskesksed. Tahad, ronid puu otsa, tahad, sõidad rattaga seenele, tahad, lähed järve ujuma. Poeg õpib Räpinas aiandust. Oleme sõbrad, arutame asju, küsin neilt nõu. Oleme väga lähedased inimesed.

Ma ei pea eriti ühiskonnas levinud arvamustest lugu, pigem usaldan iseenda sisetunnet. Olen isiksuse- ja energiapõhine inimene. Usun, et kui inimeses on hea energia, siis ta paneb selle enda ümber liikuma ja pole oluline olla kogu aeg kätt pidi koos. Piisab, kui üksteise peale mõelda, ükskõik kus sa ka ei viibiks, siis ongi kõik armas sinuga. Kui ema tunneb end hästi, siis tunnevad kõik tema ümber ennast hästi. Inimene on oma maailma keskpunkt. Tuleb mõelda enda peale, ja kui oled endaga rahul, siis on teised ka sinuga rahul. Kui peegeldad head, peegeldub see sulle vastu.

Ma pole kunagi mõelnud, et mul peab olema klassikaline perekond. Olen mõelnud, et minu elu peab olema huvitav, ja mul on ses suhtes õnne olnud. Maine ja vaimne peavad olema tasakaalus. Keegi pole eksimatu, aga tuleb anda endast parim.

Kas vanemad on ka kunstiinimesed?

Ei. Mõlemad on eluaegsed elektrikud. Aga vend Üllar on sisearhitekt.

Missugune on teie varasem side teatriga?

Põlva keskkoolis mängisin lasteteatris. Lavakasse sisse ei saanud. Jüri Lumiste tegi Tartus teatristuudio Kullervo, sinna sain sisse ja lõpetasin selle. Töötasin Vanemuises aasta rekvisiitorina. Mulle tundus hästi loogiline, et teater tuleb mu ellu tagasi.

Mis mõtteid on tekitanud esimesed töökuud?

Mulle väga meeldib siin. Hästi põnev on ja olen väga rahul. Rakvere teater on väga hea teater. Seda on mu sõbrad ka öelnud.

Teatris on see ka hea, et inimesed tegelevad iseendaga ja süvitsi mõtlemisega enda sees. Kõik inimesed tunnevad oma tööd ja mingid asjad tehakse ütlematagi ära. See on nii tore üllatus.

Kui kunstnikuna töötad üksi ja see on sinu elu, millele pole vaja tagasisidet, siis teatris kollektiiviga töötades ootan tagasisidet, aplausi. Kiidusõnu on juba öeldud.

Olen palju reisinud, näinud teatrit ka mujal maailmas. Nägemine avardab ja teeb tolerantseks. Saad teada, et kuskil mujal pole parem, saad aru, et kõik on sinu enda sees olemas.

Kuidas iseloomustaksite end kunstnikuna?

Olen kunstis klassikaliste võtete põhine inimene. Lõpetasin Eesti kunstiakadeemia graafikuna, püüdsin saada graafiliseks disaineriks, aga elu läks niimoodi, et minust sai hoopis mööblidisainer ning tegin müügitööd, projekteerisin kööke ja vannitubasid, tegelesin sisearhitektuuriga. Ülikooli ajal teenisin leiba visuaalse disainiga.

Eesti vanasõna julge hundi rasvasest rinnast on õige. Minult on küsitud, kuidas ma julgesin peakunstnikuks kandideerida. Vastasin, et see on koht, kuhu ma sobitun.

Mis on mõttes ja plaanis Rakveres ning väljaspool?

Aasta aega ma kirjutan luuletusi ja tahan teha siin teatris luuleüritusi. Teatris on plaanis kuus näitust aastas. Olen seda tüüpi kunstnik, kes tahab kunstiga muuta maailma, laiendada inimeste sallivuse piire. Me peame olema üksteise suhtes sallivamad ja kunsti kaudu saab seda arendada.

Tahan teha teatrinäitustel ka natuke šokiasju ja kohapeal maalimisi paralleelselt luuleürituste ja luulepiknikega, kindlasti tuleb üllatusi. Tahan viia sisse traditsiooni, et tekiks kunstihuviliste ring, kes hakkaks omavahel suhtlema ja arutlema. Just kirjandus ja kunst paralleelselt.

Olen tegelnud laste ja suurte kunstiõpetusega. Tallinnas teen aktijoonistamise stuudiot ja annan graafikatunde, sellega tahaksin võimalusel jätkata. Veel tegelen suureformaadilise aktifotoga. Inimese keha ei paelu alastusega, huvitav on valgus, värv, tühi ruum ja inimene. Alasti inimene ei valeta. Viimased aktid tegin ilma peadeta, sest pea annab inimesele tähenduse, aga mida vähem on tähendust, seda parem. Kunstikriitikud hakkasid hirmsasti kirjutama, et seal on su ema või tütar, aga see ei oma mingisugust tähtsust, nimetan neid kollasteks seosteks. Minu jaoks on tähtis visioon, see, mida ma tahan öelda.

Kas vaataja mõistab, mida kunstnik öelda tahab?

Kunstist peaks rääkima lihtsas keeles, aga kunstimaailm on hästi võõrandunud ja kaldunud filosoofia poole peale. Kunsti tehakse ju inimeste jaoks. Kunstnik ei tohiks kapselduda oma väikesesse maailma.

Tänapäeval seletatakse kõik ära, informatsiooni hulk on väga suur. Seda rohkem peame tootma asju, mis on lihtsalt staatilised; et väliselt toimub väga vähe, suurem osa toimub sinu sees. Maailm on läinud väga väliseks. Mingil hetkel peaks tulema tagasi see sisekaemuslik asi. Nii jõudsin ka mina pildi juurde tagasi.

Minimalism on parim, et silm ja mõte puhkaks ja hakkaks samas ka tööle. Kõik, mis on ära seletatud, on müra. Sellest mürast rosina väljanoppimine läheb järjest ja järjest raskemaks.

Kunstikoolitustel räägin, et kunst on selleks vajalik, et keskenduda ja leida asju enda sees. Kui pildil leiate kontrapunkti, siis leiate elus ka. Kui oskate tegelda kompositsiooniga pildi peal, oskate kompositsiooni leida ka elus.

Pead leidma müra seest õige asja, keskenduma sellele. Ja pead teadma, mida sa tahad. Selleks on kunst väga hea asi.