Rahvastik väheneb! Ja mis sellest?

Mihkel Servinski
, statistikaameti peaanalüütik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaarv väheneb.
Rahvaarv väheneb. Foto: Virumaa Teataja

On mõistlik loobuda unistamast imevahendist, mis rahvaarvu kasvule pööraks ning hakata otsima meetodeid, kuidas väiksema rahvastikuga hakkama saada, usub statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski.

Rahvaarv on vähenenud taasiseseisvunud Eestis igal aastal. Loomulik iive oli 35 inimese võrra plussis ainult 2010. aastal.

Mis saab edasi? Tänaseks on statistikaamet avaldanud ka esialgse Eesti elanike arvu seisuga 1. jaanuar 2013. Eestis elas sellel kuupäeval arvestuslikult 1 286 540 alalist elanikku ehk siis aastal 2012 jätkus Eesti alalise elanikkonna vähenemine.

Rahvastikuprognoosid näitavad Eesti elanike arvu pidevat langust ka järgmise poole sajandi jooksul. ÜRO rahvastiku divisjoni, Eurostati ja statistikaameti prognoosid annavad küll veidi erinevaid tulemusi – näiteks pakub statistikaameti optimistlikum prognoos Eesti elanike arvuks 2050. aastal 1 250 110 inimest – kuid selles, et Eesti elanike arv väheneb, on prognoosijad üksmeelsed.

On üsna kindel, et kui prognoosidesse tehakse 2011. aasta rahvaloenduse tulemusi arvestav korrektsioon, siis muutuvad prognoosid pessimistlikumaks.

Loodetavasti ei tule rahvastikuteadlaste tehtavad prognoosid rahvaarvu kohta nii pessimistlikud, kui 26. mai 2012 Arteris pakkus suurinvestor Joakim Helenius: “Tõenäoliselt langeb 2050. aastaks Eesti elanike arv 800 000–900 000 peale, ja see on üsna vana elanikkond.” Rahvastiku vananemise osas on väga vähe lootust, et Joakim Helenius eksib – mina nii suur optimist ei ole, aga ehk eksib suurinvestor rahvaarvu prognoosimisel ja Eesti elanike arv miljonist allapoole ei lange. Selles mingi lootus püsib.

Rahvaarv on populaarseim rahvastiku arengu näitaja. Milliseid probleeme toob kaasa rahvaarvu vähenemine?

Jagaksin need kolmeks: oht Eesti rahvuskultuuri säilimisele, probleemid majandusarengu jätkusuutlikkusega, probleemid sotsiaalse infrastruktuuri jätkusuutlikkusega.

Raamatus “Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust” kirjutab Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: “Riigil, rahval ega ka selle rahva loodud kultuuril ei ole aga mõtet, kui rahvaarv, riigikeele kõnelejate arv, seda maad oma koduks pidavate inimeste arv jääb ülemäära väikeseks. Rahvuse kultuurrahvana püsimajäämise kriitilist piiri ei tea tänapäeval keegi, kuid rahvuskultuuri järjepidevus tähendab, et selle rahva keel peab võimaldama paljude teaduste arendamist, toimivat kõrgharidus-süsteemi, rikast omakeelset kirjandust ja etenduskunsti. See tähendab, et pädevaid inimesi peab jätkuma ametnike ja diplomaatide, teadlaste ja ärimeeste, sõjameeste ja loovisiksuste ametisse. Ja kõik need inimesed peavad tundma end seotud selle maaga, pidama nimelt seda ja ­ainult seda maad oma koduks. Kogemuste järgi on selleks vajalik rahvaarv tänapäeval üsna lähedal miljoni piirile, kuigi on ka väiksemaid rahvusriike.”

Eespool toodud andmed näitavad, et Eesti alaliste elanike arv läheneb miljonile. Aga eestlasi elas Eestis 2011. aasta rahvaloenduse andmetel alla miljoni – 902 547 inimest! Alla miljoni elas eestlasi Eestis ka 1989. aasta rahvaloenduse ajal.

Nii nagu Eesti kogu rahvaarv väheneb, väheneb ka Eestis elavate eestlaste arv. Võrreldes 1989. aastaga, elas Eestis eestlasi 2011. aasta lõpus 6,3% vähem.

Täna pole kindlasti mingit põhjust eesti rahvuskultuurile kriipsu peale tõmbama hakata, aga rahvastiku arengut puudutavate otsuste vastuvõtmisel tuleb kindlasti jälgida, kuidas otsused mõjutavad rahvuskultuuri säilimist ja arengut. Kõige suurem oht rahvuskultuuri säilimisele on tegelikult selles, kui me loobume Eesti põhiseadusesse sisse kirjutatud riigi eesmärgist meie kultuuri säilitada.

Väikese liialdusega võib öelda, et tänase majandusarengu suureks eesmärgiks on kasvamine ning see kasvamine on globaalses mastaabis üsna tugevasti mõjutatud elanike arvust. Rahvaarvu kahanemine mõjutab tarbimist kahanemise suunas. Rahvaarvu kahanemisega kaasnev tööjõu arvu vähenemine võib saada takistuseks ettevõtete arenemisel. Elanike arvu kahanemisest tingitud negatiivsed mõjud on paljuski neutraliseeritavad, aga see eeldab kindlasti mõtlemise ja ülesande püstituse muutmist.

Kui rahvastik on kahanenud paarkümmend aastat ja prognoosid näitavad kahanemise jätkumist, siis on ehk mõistlik loobuda unistamast imevahendist, mis rahvaarvu kasvule pööraks, ning hakata otsima meetodeid, kuidas kahaneva rahvaarvu tingimustes hakkama saada.

Sellega ei taha ma sugugi üles kutsuda loobuma tegevustest, mis suurendavad sündide arvu, vähendavad õnnetussurmasid ning loovad tingimusi, et Eestis oleks hea elada ja et siit jäädavalt väljarändajaid oleks vähem.

Küsimused sotsiaalse infra­struktuuri jätkusuutlikkusest on igati põhjendatud. Olen üsna veendunud, et rahvastiku vananemisest tingitud probleemid on küll suured, aga siiski veidi üle hinnatud. Ja nagu majanduse jätkusuutlikkuse puhul, on ka sotsiaalse ­infrastruktuuri jätkusuutlikkuse puhul esimene ülesanne endale selgeks teha, mida muutused endaga sisuliselt kaasa toovad ja kuidas nendega kohaneda.

Kahjuks ei jõudnud selleni, et arutleda selle üle, mida saaks rahvastiku arengus muuta ja kas üldse tuleks üritada midagi muuta. Samas on ju kõigil võimalus ise sellel teemal edasi mõelda, eriti kui arvestada sellega, et peatselt avaldatakse uus osa 2011. aasta rahvaloenduse andmeid ning mõtlemisainet on kindlasti küllaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles