Urmo Kübar: Teeme ära, mitte tehtagu ära

Urmo Kübar Foto: AFP / Scanpix

Võtmeküsimus 1. mai mõttetalgutega seoses on, mis nende käigus tekkinud ideedest edasi saab. Mõtelda on mõnus, ütleb laulusalm, kuid vaevalt maksab asja nii suu­relt ette võtta, kui see ainult mõt­lemise ja rääkimisega piirduks.

Et avatud ruumi meetodil peetavates aruteludes häid ideid ja plaane sünnib, selles ma ei kahtle. Nagu pal­jud, olen ka mina olnud skeptik, et kuidas saab hulga võõraste inimeste kohtudes tekkida asjalik arutelu, ent olles seda praeguseks mitu korda proovinud, tean, et asi tõesti toimib.

Kuid head ideed üksi on väärt kolm kopikat punt, na­gu olla öelnud Valdo Pant. Jah, paljud suured asjad maa­ilmas on alguse saanud, kui keegi ütleb: "Mul on unis­tus ..." - ent nendest unis­tustest teame tänu selle­le, et neile on järgnenud teod.

Pakun välja kolm soovitust, kuidas tagada, et 1. mail mõttekodades räägitu sinnapaika ei jääks.

Mida suudan teha?
Esimene soovitus: mõtleme esmajoones asjadele, mida ise suudame ära teha, ja vähem sellistele, mille elluviimine sõltub nendest, kes arutelus ei osale. On ju ettevõtmise nimeski sõna "teeme", mitte "tehtagu".
Miks? Kõige kindlamad saame olla iseendale. Kui laome ülesandeid teiste kaela (valitsusele, meediale, koolidele, "Teeme ära!" organiseerijatele ...), ei tea me, kas nad suudavad või tahavad neid täita või kuidas nad üldse nendest aru saavad.

Mitte iga plaan ei pea kohe maailma muutma. Võib-olla otsustatakse ühiselt mõni räämas paik korda teha või kohalikel vanainimestel kevadised aiatööd ära teha. Võib-olla käi­vitatakse midagi rahvaülikooli taolist, kus igaüks saab teistele õpetada seda, mida ta oskab, olgu siis siidimaali, rootsi keelt või joogat. Võib-olla lepi­takse kokku, kuidas autoomanikud saavad aidata teistel vajalikud kaugemad käigud ära teha.

Võib küsida, miks on niisuguste asjade kokkuleppimiseks üleriigilisi talguid vaja - selliseid plaane tehakse ja viiakse ellu ju niigi. Nii on, ja ega "Minu Eesti" algatus tähendagi, et muul ajal mõelda ei võiks. Mõttetalgud võimaldavad kaasata suurema hulga inimesi ning teha midagi ära nüüd ja kohe, mitte oodata, et kui me äkki kunagi kokku saame, siis võiks selle teema ka üles võtta ...

Mis mind huvitab?
Teine soovitus: keskendume ainult küsimustele, mis meid tegelikult huvitavad.

See võib kõlada enesestmõis­tetavalt, aga küllap oleme kõik istunud igavatel koosolekutel, kus jahutakse ehk isegi olulistel teemadel, aga ilma et need kellelegi päriselt korda läheks. Kui koosolek läbi, oleme tüdinud ja rahulolematud ning teeme, et kiiresti sellest kõigest eemale saaks.

Ilmselt suudab igaüks täitsa viisakat juttu veeretada erinevatel teemadel, kui meil aga tegelikult nende peale silm särama ei hakka, ega siis ka tegusid järg­ne. Ärgem siis raisakem 1. mail aega niisugusteks tühijuttudeks, vaid püstitagem küsimused, mis meid päriselt puudutavad. On suur tõenäosus, et see, mis meile muret teeb, on tegelikult ka kellegi teise probleem.

Kuidas teha?
Ning kolmas soovitus: jälgime, et iga mõtte elluviimiseks sünniks ka realistlik tegevusplaan.

Muidugi, mitte iga mõte ei saa 1. mail "valmis": arutledes võib selguda, et peame veel infot juurde koguma, teisi inimesi kaasama, rahastust otsima või muud sellist.

Oluline on aga, et me järgmised sammud läbi mõtleksime.
Hoidumaks unistamisega liigselt pilvedesse tõusmast, on abiks küsimus "kui­das?". Mitte et peaksime teis­te ideid maha tampima, vaid küsima ja aitama kaasa mõelda, kuidas need võimalikuks saaks.

Eelnev ei tähenda siiski, et 1. mail peaks mõtlema ainult iseenda tegutsemisvõimaluste piires. Loogiline, et suured asjad vajavad ka teiste panust, olgu need siis avalik võim, ettevõtted, kodanikuühendused, meedia, koolid ... "Minu Eesti" suureks eeliseks ongi esiteks see, et kokku tuleb inimesi kõigist neist ja teistestki rühmadest.

Ka ei lõpe asi 1. maiga. Arva­tavasti tulevad samasugused asjad jutuks mitmes kohas. Tänu internetile saab eri mõttekodades räägitut hiljem kokku viia, edasi arendada, leida partnereid jne.

Ent eelnevad kolm soovitust tulevad kasuks ka selliste mõtete puhul, mille teostamiseks vajame teiste abi: mõtleme läbi, mis saab olla meie roll, keskendume ainult olulisele ning teeme oma ideed konkreetseks. Peamine: ärgem laskem ise oma headel mõtetel kaotsi minna või ainult plaaniks jääda.

Mõttetalgute edukust mõõde­takse neist sündinud tegudega ja see on kõige enam osaleja­te kätes. Küll aga olen veen­dunud ka selles, et lisaks tulemustele te­gude näol on mõttetal­gutelt saada enamatki: kuulda huvitavaid arutluskäike, koguda teadmisi, leida arukaid tuttavaid ja õppida. Näiteks seda, kui pal­ju on võimalik koostöös korda saata.