Rakvere Raibe: Kui reaalne on Ilvese viisaastakuplaan ehk Kuidas teha Eesti viie aastaga korda

FOTO: Rakvere Raibe

Rakvere Raibe uuris spetsialistidelt, kuidas täita president Ilvese püstitatud järgmise viisaastaku ülesannet teha Eesti meie riigi 100. aastapäevaks korda.

Kaja Vastu, semiootik:

“Kõigepealt peab defineerima sõna “korda”. Kui korras on korras? Kas nagu Norras? Või nagu Andorras? Küsiksin niimoodi, et mis tasemel tuleb Eesti korda teha: kas parandada ainult fassaadi iluvead või teha kapitaalremont. Siin on väga suur vahe. Paljast tolmupühkimisest jääb ilmselgelt väheks.

Luuletaja Hando Runnel on öelnud: “Ilus on ikkagi isamaa pale, kui sellelt pühkida kõik, mis on vale.” Aga mis siis saab, kui vale alla polegi enam midagi jäänud – nõnda pühime Eesti üldse ilmakaardilt minema ses suures kordategemise tuhinas.”

Stella Täht, meeleheitel koduperenaine:

“Mina ei jaksa enam, ausalt ka! Iga päev käi ja korista kõikide tagant, aga mis on tänu – porised jäljed ja saiapuru ainult! Teen ühe toa korda, on teine juba segamini aetud. Mis te arvate, et mul muud teha pole, muid unistusi ei olegi või! Mis te arvate, et ma olen mingi teenija teil siin või!

Ma tahan ka elu nautida, käia sõbrannadega väljas, panna end ilusasti riidesse … Aga siin ainult küüri ja rüga. Viis aastat veel?! Ei, mina ei jaksa, võtke see kuradi mopp ja nühkige ise!”

Peeter Heebel, remonditöökoja meister:

“Praegusel hetkel on meil liiga vähe töökäsi, et midagi kindlat lubada. Kõik töömehed kipuvad ikka üle piiri minema ja asemele võtta häid spetsialiste – see on väga raske. Meil üks on – väga kibe käsi –, ta räägib alati, et kui tema teeb, siis saab iga asi korda. Usun, et ka Eesti kordategemine ei tohiks tal viie aasta jooksul üle jõu käia. Aga ta, raisk, kipub jooma, mõnikord on tsükkel kaks kuud – see on see geeniuste viga, siin ei saa temaga väga arvestada.

Seega meie remonditöökoda ei annaks garantiid, et saame Eesti ettenähtud ajaks päris korda. Liikuma küll kuidagi, aga et nüüd kohe korras oleks, seda ei usu.”

Armin Vinüül, plaadifirma produtsent:

“Kui Eesti tahab pildile jõuda, tuleb alustada lööklaulude lappimisest. Viimasel ajal kipuvad lööklaulud minema plagiaadiks kätte ära. Kui me oma lööklaule korda ei saa, pole meil mõtet üldse kusagil areenile astudagi.

Lapime kõigepealt oma lööklaulud ära, siis vaatame edasi, mis teha annab. Ja ma arvan, et see ei ole ainult kevadine lumesulamiseaegne mure, see tendents on süüvinud pikemat aega. Kahtlen, kas viie aasta jooksul saabki need lööklaulud lapitud.”

Laura Nugis, kunstikriitik:

“Aga Ilves ju ütles, et tehke endale Eiffeli torn, nagu prantslased tegid. See on tark mõte, sest siis ronite sinna otsa ja paistabki, nagu Eesti oleks korras – kaugelt ja kõrgelt paistab kõik ilusam. Võib teha ka eebenipuust torni, aga nagu me oleme Fowles’i lugedes hästi tajunud, ei pruugi see tõelisusesse viia. Või teha kastidest torn, mis kuuni ulatub, nagu tahtis see enesekeskne kuningas, kes Kuule kippus. Või ehitada Paabeli torn, seegi ulatub ju taevani, aga see oli mõeldud linna uhketele asukatele, lihtrahval sinna asja ei olnud … Küsiks, kas Ilvese Eiffeli torni ikka on vaja.

Meie võiksime jääda siiski realistideks ja piirduda näiteks teletorniga, aga see tehti juba läinud aastal korda. Nii et ma ei saagi täpselt aru, mida meie riigipea silmas pidas.”

Georg Kange, maadleja:

“Mina tean väga hästi, et maaslamajat ei lööda. Eestimaa, mu au ja arm, on praegu väga nõrk, saaksin tast isegi vasaku käe nelsonvõttega jagu.

Aga ma ei tee seda. Ma austan selleks oma vastast liiga palju. Aga kui maadlus olümpiakavast välja arvatakse, siis korraldan siinsamas kodutanumal oma murumängud. Küll siis Kaido ka Jaapanist ­

koju jõuab, küll siis löövad pirrud lõkendama, kui meie siin Eestimaa peal maadlusvõtteid näitame ja kogu ülejäänud maailm võib oma olümpiarõngaste all softball’i, squash’i või wushu’d mängida.

Aga kui te küsisite minult, kas Eesti saab korda viie aasta pärast, siis siin ma jään küll vastuse võlgu. Ma olin trennis matil, kui selliste filosoofiliste küsimustega tegeleti.”

Tagasi üles