Kui avasin pühapäeva hommikul Hesari digilehe, siis see pealkiri peletas uneliiva silmist. Toimetus oli koostanud suure portreeloo mäenõunik Ilpo Kokkilast (65). Ta on ettevõtjate keskliidu (elinkeinoelämän keskusliitto) uus esimees. Sellesse kuuluvad kõik tööandjate organisatsioonid.
Ta on ka ehitusfirma SRV põhiomanik ja üks selle asutajaid.
Keskmise suurusega ehitusfirma, kuid oma vilka tegevusega viinud ellu muljetavaldavaid, õnnestunud ehitusprojekte. Veel kümme aastat tagasi oleks olnud võimatu, et sellesse ametisse oleks valitud self-made man.
Ilppo Kokkila sirgus Saarijärvel tagasihoidlikus talukohas. Soome ühiskond võimaldas talle väljapääsu kitsastest oludest. Kooliharidus oli see võlusõna – ehitusala diplomiinseneri kvalifikatsioon. Ta projekteeris sildu, hiljem tegeles majaehitusprojektidega.
Soome ehitusfirmad teostasid suuri projekte Nõukogude Liidus. Perusyhtymässe (Põhikoondisesse) kuulumise ajal oli ta hiigelsuure hanke läbirääkija. Nõukogude Eestisse, Rakverre, kavandati suure tapamaja ja vorstitehase ehitamist. Oli 1980. aastate keskpaik. Nõukogude majandus oli raskustes ja hinnaläbirääkimised olid erakordselt pingelised. Samal ajal oli raskustes ka Perusyhtymä, riik ja pangad sundisid seda liituma inseneribüroo YITiga. Kokkilat ei valitud uue firma juhatusse.
Siis hakkasid sündmused pihta.
Kokkila ja tema viis töökaaslast asutasid kobarettevõtte SRV Viitoset. Mõne kuu möödudes sõlmisid nad Nõukogude Liiduga 650 miljoni margase lepingu lihakombinaadi ehitamiseks. Paljud olid hämmingus, sest see oli selle aja kohta tohutu objekt. Olemas oli rühm ehitusinsenere, kelle jaoks tuli tühja büroosse esmalt hankida pliiatseid ja paberit.
Suured ehitusfirmad läksid närvi, Perusyhtymä juhtkond raevutses. Nad väitsid, et Kokkila ja tema rühm valmistasid projekti ette, olles Perusyhtymä palgal, kuid siis napsasid projekti endale. Ähvardati kohtuga ja Viitoset pidi kahjutasuks maksma miljoneid.
“Astusime suurfirmade varbaile, kuna meie tegutsemisviis oli selline, et see ei sobinud suurprojektideks,” ütleb Ilpo Kokkila rohkem kui 25 aastat hiljem. Kui uusi tegutsemisviise ei oleks välja arendatud, ei oleks soomlased seda objekti saanud. Ei oleks hinnavõitluses toime tulnud.
SRV on projektijuht, kes tükeldab kõik allhankijate töövõttudeks.
Firmal endal ei pea olema kalleid masinaid ega seadmeid. Tol ajal oldi sellise mudeli vastu. Nüüdseks on sellest saanud üldine tava. Rakvere projekt õnnestus hästi ja see tagas firmale algkapitali.
Maine sai mõlgitud ja mustamine jätkus üllatavalt pikka aega. Veel 2004. aastal, kui kaaluti talle mäenõuniku, firmajuhi kõrgeima tiitli andmist, leidus vastalisi. Tarja Halonen kinnitas mäenõuniku aunimetuse.
“Rakvere on nüüd unustatud, ta on lõplikult rehabiliteeritud,” ütleb endine töökaaslane. Siinkohas on mõeldud Rakveret Kokkila karjääriloos, mitte linnana.
Teda peetakse suurepäraseks läbirääkijaks, kes mõistab eestlasi ja venelasi. Ta saab läbi ka töötajatega. Ta ei ole mingi rahvusvahelise firma soomlasest juhtimispult, ta on firma põhiomanik, kellega saab rääkida otse.
Ettevõtjate keskliit on teinud talle just ettepaneku: kaheaastane tööleping ja null protsenti palgatõusu. Uus esimees on raske ülesande ees, kuid see pole tal esimene kord.
Rakvere lihakombinaadi ehitamise aega mäletavad taksojuhid, mäletavad ka Toomas Varek, Tiit Kullerkupp, Mihkel Juhkami, Jüri Peinar, Rein Sikk, Raivo Riim ja paljud teised.
Rõõmuga tõden, et “Tarva” alusel on kirjas SRV firmad ja ka Kokkila Ilpo.
Eelmise aasta lõpul tutvustas Soome TV 1 Ilpo Kokkilat ja tema lugu. Näidati ka pilte lihakombinaadi avamisest. Ajalehe Helsingin Sanomat pühapäevanumbril on 1,5 miljonit lugejat.
Loodan, et Rakvere linn, maakonnajuhid ja inimesed oskavad rääkida oma soome külalistele Ilpo Kokkila eduloo alguspunktist.